Kumu Dokumentaali hooaeg keskendub arhitektuurile ja innovaatilistele naistele

Kumu Dokumentaal alustas 5. jaanuaril oma 17. hooaega linateosega „The Beatles ja India“ (2021). Tegemist on märgilise filmiga ilmselt maailma ühest kuulsamast, palju räägitud ja uuritud ansamblist The Beatles. Ülejäänud kevadhooajast annab täpsema ülevaate Kumu auditooriumi juht Mare Pedanik.

Jaanuaris on kavas veel teinegi muusikaga seotud filmiõhtu, Inglise punkbändi X-Ray Spex lauljast Poly Styrene’st (1957–2011). Somaalia juurtega noorest neiust sai laulja ja saksofonimängija, hiljem ka punkikoon, kes paistis valgete meeste maailmas eredalt silma. Ta võis laval kriisata küll identiteedi ja sotsiaalse ebaõigluse pärast, ent lavalt maha tulles oli ta relvitult armas. Varalahkunud lauljannast tehtud dokumentaalfilmis räägib oma emast kriitiliselt, kuid siiski imetluse ja armastusega tema tütar Celeste Bell. Näeme haruldasi arhiivikaadreid 1970. aastate keskpaiga briti pungiliikumisest, mis tõestavad, et Poly Styrene oli kõike muud kui seda, mida väidab filmi pealkiri – klišee.

Pärnu Filmifestival toob külakostiks selle aasta parima lühidokumentaali kuldnokaparvede poolt taevasse joonistatud maagiliste mustritega; parima tudengidokumentaali peresuhetest Varssavi korrusmajas ja festivali Grand Prix võitnud filmi „Inimene ja kaamera“. Viimane loob portree hollandlastest kui uudishimulikust ja heatahtlikust rahvast.

Aktuaalse teema avab koostöös Prantsuse Instituudiga näidatav režissöör Nicolas Philiberti film „Iga viimne kui hetk“ (2018), mis jälgib värskete prantsuse õendustudengite õpinguid alates nende päris esimestest sammudest ja praktikast kuni diplomi saamiseni. Film on tempokas ja vaimukas ning lahkab õenduses ette tulevaid situatsioone, igapäevaraskusi, stressi aga ka rõõmu. 2019. aastal nomineeriti „Iga viimne kui hetk“ Prantsuse filmiauhinnale parima dokumentaalfilmi kategoorias.

„Tumepunane mets“ (2021) on hõrk maiuspala Tiibeti kultuuri ja budismi austajaile. 4000 meetri kõrgusel, välismaailmast eraldatud orus Tiibetis Sichuani provintsis Hiinas asub Yarchen Gar (ametliku nimetusega Yaqên Orgyäni tempel), mis on suure tõenäosusega maailma suurim klooster. Budismi Nyiangma traditsiooni praktiseerivas Yarchen Garis elab kokku vähemalt 10 000 munka ja nunna, kes kord aastas saabuvad mäenõlvadel asuvatesse pisikestesse puitosmikutesse mediteerima kuni sajaks päevaks. Oleme tunnistajaks isiklikele lugudele, rituaalidele ja imele, kus tuhanded punastesse rüüdesse riietatud nunnad muutuvad sel maailma katusel justkui ühtseks suureks metsaks, mis sümboliseerib ka vaikivat vastuhakku valitsevale ühiskonnakorraldusele.

Luis Buñueli (1900‒1983) nimi kerkib tahes-tahtmata ikka ja jälle esile. Ehkki suurmeister kuulutas karjääri edenedes ise sürrealismist eemaldumist, ei loobunud ta oma lemmikžanrist iialgi. Buñuel oli Hispaanias Aragónis sündinud revolutsionäär, ateist, filosoof, fetišist, agronoom, poliitik ning musta huumori suurmeister, kuid ennekõike siiski äraostmatu filmilavastaja ja suur sürrealist. Buñuelile kuulub vaieldamatult kaks kõige sürrealistlikumat linateost, lühifilm „Andaluusia koer“ (1929) ja „Kuldajastu“ (1930), mis valmisid koostöös ülikoolisõprade Federico García Lorca ja Salvador Dalíga.
PS! Pärast dokumentaalfilmi tuleb linastumisele ka lühifilm „Andaluusia koer“.

Traditsiooniliselt koondame aasta algusesse arhitektuuri ja disainiga seotud dokumentaalid.
Režissöör Nico Weber toob rambivalgusesse „Rügeni kolossi“ ehk „Mereäärse koletise“ nagu kutsutakse Rügeni saare liivarannale tohutu pika paralleelse joonena ehitatud kuurorti Prorat Saksamaal. Keerulise ja intrigeeriva ajalooga (ehitust alustas Natsi-Saksamaa ühendus Kraft durch Freude aastal 1936, SDV muutis hooned barakkideks, pärast Saksamaa taasühendamist jäi Prora pikaks ajaks hüljatuks), ilmselt maailma pikim, 4,5 kilomeetrini ulatuv kompleks on nüüdseks kantud muinsuskaitse nimekirja. Rohkete arhiivikaadritega dokumentaal paljastab Prora ajaloolisi, arhitektuurilisi ja psühholoogilisi kihistusi, viitab seostele Mussolini režiimi ja arhitektuuriga ning tõmbab paralleele New Yorgi pilvelõhkujatega. Filmiõhtu toimub koostöös Tallinna Goethe Instituudiga.

Särava looja maailma avastamine ja sinna süvitsi ligipääsemine võib pakkuda ülimat naudingut ja olla suureks privileegiks. Just selline on portreefilm kaasaegse kunsti suurkujust, Taani-Islandi päritolu Olafur Eliassonist. Film saab juba esimestest minutitest eriti omaseks läbi Maarja Nuudi & Ruumi „Kuud kuulama“ muusikalise tausta katke. Olafur Eliassoni jaoks on oluline inimkonna suhe loodusega: 2003 tõi ta Tate Modernisse hiiglasliku päikese ja udu, 2008 ehitas East Riverile New Yorgis neli koske, teos „Ice Watch“ (2014‒2018) tegeles kliimasoojenemisega jne. 1995 lõi ta Berliinis ruumiuuringute laboratooriumi Studio Olafur Eliasson, 2014 koos Saksa arhitekti Sebastian Behmanniga arhitektuuri- ja kunstiuuringute büroo Studio Other Spaces. Projektide ruumiliste lahenduste otsingud juhatasid kunstniku arhitektuurini. 2011 valmis Reykjavíki Harpa kontserdimaja hiiglaslik fassaad (mida võiks nimetada ka strukturaalseks disainiks), 2015 Circle Bridge Kopenhaagenis ja 2018 Fjordenhus Vejles, mis lubavad Eliassoni nimetada mitte pelgalt kunstnikuks, vaid ka arhitektiks. Film vaatleb kunstnikku valmistumas 16 aastat hiljem taas näituseks Tate Modernis. Eliassoni loomingulise teekonna filosoofilised arutlused, keskkonnateadlik tegutsemine ning ühiskonna kaasamine projektidesse loovad haarava jutustuse, mis kutsuvad mõtlema ja tegutsema parema tuleviku nimel.

Looduse reeglitest lähtub oma loomingus ka Jørn Utzoni ja Kenzō Tange juures õppinud Austraalia arhitekt Richard Leplastrier. Ta on meie jaoks tundmatu, ent tema loodusesse sulanduvad ja maastiku eripära respekteerivad majad on lihtsad, nutikad ja harmoonilised. Liigutatavate või kokku volditavate lagede ja seintega hoonete funktsionaalsus on inimlik ja maalähedane. Tema detailse ja innovatiivse (puit)arhitektuuri tõekspidamised toetuvad pikaajalisele uurimuslikule elustiilile. Tegemist on kütkestava ja kaunilt tehtud portreefilmiga arhitektist, kes julgeb astuda vastu ajastu kapriisidele.

Üha sagedamini tuuakse avalikkuse ette ajaloos eelarvamuste tõttu vähe tähelepanu pälvinud või märkamatuks jäänud innovaatilisi ja karismaatilisi naisloojaid. Eileen Gray ja Charlotte Perriand olid andekad, loovad, iseseisvate vaadetega uuenduslikud naised, keda sidus lisaks huvi kunsti, disaini ja arhitektuuri vastu ka tihe kokkupuude Le Corbusier’ga. Gray sai 20. sajandi esimesel kümnendil kuulsaks traditsioonilise lakkpuidust mööbliga ning oli järgmiseks kümnendiks juba nõutud disainer ja kujundaja. Seejärel avastas ta enda jaoks arhitektuuri, kuid ei leidnud hoolimata suurest töökusest erilist tunnustust. Märgiliseks jääb Eileen Gray esimesena projekteeritud hoone E-1027 Prantsusmaal, mida saatis suur edu, kuid paraku peeti seda pidevalt ja ekslikult tema õpetaja, Le Corbusier’ loominguks. Õnneks aga elas Eilen Gray piisavalt kaua (98-aastaseks), et oma loomingu taasavastamine ja ausse tõstmine ära näha.

Pariisis sündinud, vabameelse ja poliitiliselt aktiivse disaineri ja arhitekti Charlotte Perriandi (1903–1999) loomingu eesmärgiks oli luua funktsionaalseid elamispindu harmoonias elanike ja keskkonnaga. Ta uskus, et parem disain aitab luua paremat ühiskonda. Le Corbusier’ juures töötatud kümme aastat (1927–1937) olid äärmiselt produktiivsed ja koostöö jätkus ka hiljem peale Le Corbusier’ juurest lahkumist. Nii kujundas Perriand näiteks Unité d’Habitationi interjööre ja kööke. Mälestuste ülestähendustele ehitatud film loob erakordse, kirge ja loovust täis isiksuse pilgu läbi mõtiskluse kaasaegsest ühiskonnast ning annab ülevaate Perriandi elust ja loomingust. 2021. aastal toimus ulatuslik Charlotte Perriandi loomingu näitus Londoni Disainimuuseumis.

Ja lõpetuseks leiab programmist veel ühe dokumentaali väga silmapaistvast naiskunstnikust, kelle loomingut me kõik tunneme, ent ei pruugi teada autori nime. Maija Isola (1927–2001), tema suured lilleõied, jõulised mustrid ja algupärased värvid olid need, mis moodustasid maailmakuulsa Soome disainifirma Marimekko elufilosoofia. Isola töötas firmas 38 aastat disainerina ning tema loomingusse kuulub üle 500 unikaalmustri. Tekstiilkangastele kantud kunst muutus kergesti kättesaadavaks ja vallutas 1950.– l960. aastate Soome kodud, avaliku ruumi ning ulatus New Yorgist Jaapanini. Kust ammutas Maija Isola inspiratsiooni nii pikaks loominguliseks karjääriks disaineri ja maalijana?

Kumu Dokumentaal toimub kolmapäeviti algusega kell 18 ja on kõigile külastajatele tasuta.

Vaata Kumu Dokumentaali kevadhooaja kava siit (PDF fail).