Kumu Dokumentaal näitab taas mitut arhitektuurifilmi

Kumu Dokumentaali kevadhooaega tutvustab auditooriumi programmijuht Mare Pedanik

Kumu Dokumentaal alustab oma 16. hooaega arhitektuurifilmidega. Avaseansiks valisime isikudokumentaali Soome moodsa arhitektuuri ja disaini suurmeistrist Aaltost. Filmi pealkiri „Aalto” (2020) jätab lahtiseks, millise persooniga täpsemalt tegemist on – see annab võimaluse avardada nimega seostuvat väljakujunenud arusaama. Režissöör Virpi Suutari juhib tähelepanu Alvar Aalto (1898–1976) abikaasa Aino Aalto (1894–1949) olulisele rollile partnerite ühisloomingus, mille tähendus kestis edasi ka pärast Aino surma. Aaltode jagatud kirg disaini ning orgaanilise, inimsõbraliku, puitu ja loomulikku valgust armastava arhitektuuri vastu aitas luua paremat, inimlikke väärtusi silmas pidavat maailma, mida naudime ja hindame praeguseni.

Kaader filmist „Aalto“ (2020)

Kaader filmist „Aalto“ (2020)

Teine persoonilugu „The New Bauhaus. Moholy-Nagy elu ja loomepärand“ (2019) tutvustab konstruktivismist mõjutatud ungari edumeelset loojat, visionääri, Bauhausi õppejõudu László Moholy-Nagyt (1895–1946), kes emigreerus 1937. aastal USA-sse ning asutas Chicagos disainikooli New Bauhaus. Töö viis teda kokku paljude tuntud arhitektidega, teiste hulgas Walter Gropiuse ja Alvar Aaltoga. Moholy-Nagy innovatiivne lähenemine tehnoloogia integreerimisel disaini mõjutab ja inspireerib disainereid, kunstnikke ja arhitekte tänapäevani. Filmiõhtutele teeb sissejuhatuse kunstiteadlane Karin Paulus.

Film „Aulo Padar. Joonestatud maailmad“ (2020) viib meid nõukogude aja ühe viljakama eesti sisearhitekti Aulo Padari loomingu radadele. Interjöörikunstile tüüpiliselt on tema kavandatud keskkondi vähe säilinud, küll aga on autori meelde talletunud mälestused nende sünnist. Jalutuskäikudel Padari joonestuslaual kavandatud maailmades – Kobelas asuvas Linda kolhoosi keskuses, Rapla KEK-i haldushoones ja endises valuutapoes Turist – avaneb ühelt poolt selge autorimõte, teisalt pragmaatika. Seansi teise osana näitame filmi „Olivetti tulevikulootused“ (2020), mis jutustab Itaalia firma Olivetti loo. Jälgime, mis muutus firmas pärast selle ülesehitaja Adriano Olivetti surma – 1960. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Olivettis kohtuvad tehnoloogilisel tipptasemel võrdväärsetena tootedisain ja arhitektuur, äri ja looming. 2018. aastal võeti Itaalia linn Ivrea, kus asub firma peakorter, UNESCO kultuuripärandi nimistusse kui 20. sajandi tööstuslinn.
Filmiseansi juhatab sisse sisearhitekt ja režissöör Maris Kerge.

Arhitektuuri ning laiemalt kultuuripärandi säilitamise, kaitsmise ja kättesaadavuse problemaatikaga tegeleb film „Ettepanek“ (2018). Kellele kuulub looming pärast autori surma? Kunstnik Jill Magid püüab kättesaadavaks teha 1988. aastal surnud Mehhiko ühe kuulsama arhitekti Luis Barragáni loomingu arhiivi. Film on haarav kassi-hiire mäng, kus režissööri tundlik kaamera rändab jutustuse taustal nagu muuseas arhitekti loomingu värvilistel seintel. Kas see on ikka seadusega lubatud? Film lõpeb ettepanekuga, millest saab ootamatu, nutikas, provokatiivne, ent elegantne puänt kogu loole.

Kaader filmist „Ettepanek“ (2018)

Kaader filmist „Ettepanek“ (2018)

„Tōkyōt avastades“ (2020) viib meid Jaapanisse. SANAA Arhitektide nimekas liige Ryūe Nishizawa tiirutab filmi režissööride Louise Lemoine ja Ila Bêkaga („Moriyama-San“ 2017; „The Infinite Happiness“ 2015; „Barbicania“ 2014, „Gehry’s Vertigo“ 2010; „Koolhaas Houselife“ 2008) mööda Tōkyōt ning mõtiskleb oma suhte üle kodulinnaga, teda enim mõjutanud paikade, inimeste ja hoonete üle ning poetab mõne näite ka enda loomingust. Mustvalge filmikeel ning väikeses autos tihedalt koos viibimise intiimsus loovad erilise õhustiku arhitekti isiku, tema maailma ja filosoofia tundmaõppimisel.

Kaader filmist „Tōkyōt avastades“ (2020)

Kaader filmist „Tōkyōt avastades“ (2020)

„Autoportree“ (2020) on šokeeriv, aus ja ühtaegu väga ilus film kunsti võimest rahustada vaevatud meelt ning süstida lootust – anda oma elule tagasi mõte. Linateos on võitnud mitu publiku ja kriitikute auhinda rahvusvahelistelt festivalidelt ning see tunnistati ühtlasi 2020. aasta parimaks Norra dokumentaalfilmiks. Lene Marie Fossen oli 10-aastane, kui otsustas, et peatab aja. Ta vihkas ennast, lõpetas söömise, haigestus anoreksiasse, mis närvutas ta keha ja mõtted lõplikult. Kuni ta avastas fotograafia, mis hoidis teda elu küljes kinni. Oma hääbumise jäädvustas Lene Marie väga erilistel piltidel, mida on nüüdseks eksponeeritud mitmel pool maailmas. „Ma tahan, et mind mäletataks fotograafi, mitte anorektikuna,“ sõnas ta ise.
Kurbilus lugu tüdrukust, kes ei tahtnud suureks saada.
Filmiõhtu juhatab sisse näitleja Aigi Vahing.

Kunstimaailma üks jõulisemaid naisfiguure on kindlasti serbia tegevuskunstnik Marina Abramović (1946), kes keskendub oma loomingus peamiselt kunstniku ja publiku vahelisele suhtlusele ning inimkeha ja -mõistuse piiride kompamisele. Dokumentaalis „Kojutulek. Marina Abramović ja tema lapsed“ (2020) räägib kunstnik lahti paljude oma tööde tähendused ja tagamaad. Ta meenutab filmis sagedasti ema ja isa ning naaseb hetkeks lapsepõlvekoju Belgradis. 2010. aastal asutas Marina Abramović omanimelise kunstiinstituudi MAI, mille eesmärgiks sai tegevuskunstnikele ühise platvormi, uute võimaluste ja koostöö võimaldamine. Dokumentaal uurib ka seda, milline fenomen on performance’ite taasesitamistel.
Filmi juhatab sisse kunstiteadlane Maria-Kristiina Soomre.

Kaader filmist „Kojutulek. Marina Abramović ja tema lapsed“ (2020)

Kaader filmist „Kojutulek. Marina Abramović ja tema lapsed“ (2020)

„Vasulka efekt“ (2019) vaatleb videokunsti pioneere Steina Vasulkat (1940) ja Woody Vasulkat (1937–2019) oma üle 50 aasta kestnud loomingu arhiivi korrastamisel, et jäädvustada see tulevastele põlvedele. Vasulkad alustasid videokunstiga katsetamist 1960. aastatel Prahas, peagi kolisid New Yorki, hiljem saab nende koduks ja stuudioks Santa Fe New Mexicos. Nende töövahenditeks olid makid, masinad, kaamerad ja süntesaatorid ning ennekõike kuulub Steina Vasulkale idee, mis pani videopildi ühest monitorist teise liikuma. Vasulkad määratlesid reaalsuse ümber ning muutsid seda, kuidas me reaalsust esitame. Tegemist on südamliku ja sooja filmiga, kust ei puudu ka huumor ning mis paneb mõistma, millist mõju on avaldanud videokunst ühiskonnale alates 1960. aastatest kuni tänapäevani.

Kaader filmist „Vasulka efekt“ (2019)

Kaader filmist „Vasulka efekt“ (2019)

Dokumentaal „Minu hääl on sinuga“ (2020) jälgib Belgia kirurgilise hüpnoosi spetsialiste – Fabienne Roelantsi ja Christine Watremezi –, kes on oma ala parimad maailmas. Nende sugestiivne hääl keerulist operatsiooni nõudvatele patsientidele suunab mõtteid operatsioonisaalist ja hirmudest kaugemale fantaasiaradadele, mistõttu nende hoolealused ei tunne mitte mingisugust valu. Filmis näeme ebaharilikku arsti ja patsiendi suhet, millele kaasaegne Lääne meditsiin on sageli vähe tähelepanu pööranud. Koos dokumentaalfilmi tegelastega sukeldume imetabasesse seisundisse – meie silme ees avanevad paigad, kuhu sattuda saab vaid unenägudes.

Kaader filmist „Minu hääl on sinuga“ (2020)

Kaader filmist „Minu hääl on sinuga“ (2020)

Filmiajaloolane Michel Ciment on öelnud, et Stanley Kubricku (1928–1999, „2001: Kosmoseodüsseia“, „Kellavärgiga apelsin“ jpm) kogu looming kuulub 20. sajandi kõige tähtsamate filmiteoste hulka. Kuigi 48-aastase karjääri jooksul tegi Kubrick 16 täispikka filmi, kutsutakse teda maailma üheks mõjukamaks autoriks, kelle ainuomast käekirja ja ränkrasket tööd väiksemategi detailide rõhutamise eesmärgil saab seniajani nimetada uuenduslikuks. „Kubrick Kubrickust“ (2020) on eksklusiivsete intervjuusalvestiste ja tema teoste katkendite abil loodud rännak, kus avaneb suurmehe tõeline vaim ning mis näitab ilmekalt, miks saab Kubrickut kutsuda ka filmikosmose säravaimaks täheks.
Filmi juhatab sisse filmikriitik Ralf Sauter.

Kaader filmist „Kubrick Kubrickust“ (2020)

Kaader filmist „Kubrick Kubrickust“ (2020)

„Hulkurid“ (2020) on viimase aasta üks südantliigutavamaid dokumentaalfilme Istanbuli tänavakoertest, kel pole kodu ega peremeest. Hulkurkoerte silme läbi näidatakse vaatajaile koera perspektiivi Türgi ühiskonnast, kus puudub küll kindlus- ja turvatunne, ent kus siiski on säilinud usk, et kõik võib veel paremaks muutuda. Tegemist on suurepärase koondportreega koertest ja inimestest ning kahe liigi omavahelisest suhtlusest.

VISUAAL 8_KumuDok_Stray-01

Gunda on üks sajast miljonist seast, kes asustab planeeti Maa. Temaga koos elavad meie koduplaneedil ka miljard veist, keda samanimelises filmis „Gunda“ (2020) esindavad kaks graatsilist lehma, ja üle 20 miljardi kana, kellest kaamerasilm jälgib põhiliselt üht ühe jalaga kana. Emis Gunda oma põrsastega on aga filmi vaieldamatu staar. Kas ta teab, milline on tema või järglaste saatus? Või kas teame meie, mida üks siga meist arvab?
Tunnustatud dokumentaalfilmide lavastaja Viktor Kossakovski teos on kui visuaalne poeesia, mille väljenduslikkust ja sõnumi otsekohesust toetavad mustvalge filmi valik ja dialoogideta kulgev lugu.
Filmiõhtule teeb sissejuhatuse Kristina Mering ühingust Nähtamatud Loomad.

Kõigile Kumu Dokumentaali filmiseanssidele on sissepääs tasuta, ent kanda tuleb maski ning jälgima peab 50% nõuet.

Jälgige meid Facebookis!

Siit saate alla laadida ajakava Kumu Dokumentaali ajakava (PDF)