Kui põimuvad kunst ja disain

Mai alguses avaneb Kumu kolmandal korrusel näitus „Kunst on disain on kunst“, mis uurib kunsti ja disaini kokkupuutepunkte hilisnõukogude Eestis ajal, kui kunstnikud tegelesid aktiivselt materiaalse maailma ümbermõtestamisega. Tänases blogipostituses tutvustavad näituse kuraatorid Eda Tuulberg ja Karin Vicente lähemalt näituse kontseptsiooni, ühte alateemat ning paari näitusel esitatud kunstiteost.

Kunst on disain on kunst

Hilisnõukogude aja Eesti kunstis ja disainis leidub mitmeid kokkupuutepunkte ja kattuvusi. Kunstnikud, disainerid ja arhitektid tegutsesid tihti mõlemas valdkonnas. Paljud kunstierialade lõpetajad kujundasid masstooteid või lõid väikestes tiraažides tarbekunsti, samas kui arhitekti- või disaineriharidusega loojad tegelesid sageli ka kujutava kunstiga. Tihti tõukus erineva taustaga autorite looming kontseptuaalsel tasandil sarnastest lähteimpulssidest.

Näitus vaatleb kujutava kunsti ja disaini põiminguid 1970.–1980. aastate Eesti kunstis. Kesksel kohal on esemeline ja ruumiline keskkond ning selle tajumine, mida on käsitletud kuue alateema kaudu: geomeetria, linn, loodusliku ja tehisliku vahekord, olme, kehaline kogemus ja visuaalkultuur. Väljapandud tööd näitavad, kuidas disainerlik mõtteviis ja loomemeetod võib avalduda kontseptuaalses teoses ning kuidas kunsti abil on tõstatatud disainiprobleeme ja neile lahendusi otsitud.

Nõukogude disainiteooria ajakohastamise ning kunstimaailmas järjest selgemalt maad võtnud postmodernistlike väärtuste taustal tärkas tol perioodil ka Eestis mõttevahetus tarbekunsti, tööstuskunsti* (ehk disaini) ning kujutava kunsti eesmärkide ja piiride üle. Mitu näitusel olevat tööd ei mahtunud oma hübriidsuses tollal kehtinud žanripiiridesse ning seadsid seega kahtluse alla ka terminoloogia paikapidavuse. Seetõttu kasutame siingi termineid „kunst“ ja „disain“, mis hõlmavad ka selliseid kohati kattuvaid ja omas ajas hägusaks muutunud mõisteid nagu tarbekunst, dekoratiivkunst ja tööstuskunst.

Kuigi need teosed on valminud 40–50 aastat tagasi ning teistsugustes poliitilistes ja majanduslikes tingimustes, on ka tänapäeval oluline mõelda sellele, kes ja kuidas on meid ümbritseva keskkonna kujundanud, millist rolli mängivad meie elus tarbeesemed ja kuidas me end erinevates ruumides tunneme.

Kunst on disain on vorm on geomeetria on ratsionaalne on standardiseeritud

1960.–1970. aastate nõukogude disainiteooria kirjeldas disaineri rolli ja vastutust ühiskonnas küllaltki kõrgelennuliselt. Eeldati, et disainer kujundab praktilisi ja kenasid tarbeesemeid ning mööblit, aga ka avalikke interjööre, linnaruumi ja isegi inimestevahelisi suhteid. Läänemaailmale vastandudes toonitati, et sotsialistlikus majandussüsteemis ei kannusta disaini labane tarbimiskultuur ega kasumi teenimine, vaid eesmärk on luua moodne keskkond. Disaineril nähti seega suurt ühiskondlikku vastutust: ta pidi kaasa aitama mitte ainult esemelise sfääri, vaid kogu ühiskonna uuendamisele ning mõjutama ka inimeste elustiili ja väärtushinnanguid. Nii koolitatigi ERKIs (Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut, praegu Eesti Kunstiakadeemia) disainereid üksikesemete kõrval kujundama terviklikult läbimõeldud miljööd. Nagu 1966. aastal loodud tööstuskunsti kateedri asutaja ja pikaajaline juht Bruno Tomberg (1925–2021) selgitas, ei peaks disainer pelgalt kavandama nägusat tolmuimejat, vaid otsima võimalusi tolmuvaba ruumi loomiseks.

Disainile läheneti seega probleemikeskselt, aga suurt rõhku pandi ka vormile. Vormiotsingutel jõuti geomeetriani, mis aitas korrastada nii funktsionaalseid kui ka esteetilisi kujunduspõhimõtteid ehk teisisõnu võimaldas ühendada tehnikat ja teadust kunstiga. Geomeetria universaalne keel haakus otseselt ka ajastule omaste ratsionaliseerimis- ja standardimisnõuetega ning arhitektuuris levinud tüüpprojektide ja massehitusega. Kunstiteadlane Mari Laanemets on kirjeldanud, kuidas Hruštšovi sula ajal oli tehiskeskkonna küsimus paljuski poliitiline: moderniseerimist ja ratsionaliseerimist ei kannustanud niivõrd esteetilised kui majanduslikud kaalutlused. Standardsed kujundusvõtted võimaldasid tööstuslikku tootmist optimeerida ja olid majanduslikult tõhusad.

Geomeetrial oli oluline roll ka maitsekujunduses: piltlikult öeldes soovitati sisustuses portselankujukestele ja pitslaudlinadele eelistada plastlampe ja lakitud spoonist sektsioonmööblit. Sellesse mudelisse oli kodeeritud nii hügieen (siledaid pindu on lihtsam puhastada) kui ka soov vähendada „visuaalset müra“, sest arvati, et korrastatud ruum hoiab selgena ka seal tegutseva inimese mõtted.

Niisiis olid kolmnurgad, ruudud ja ringid, aga ka modulaarsuse ja seriaalsuse põhimõtted kunstnike, disainerite ja arhitektide loomingus tähtsal kohal. Osalt seostus see kujunduslike põhialuste läbimänguga, ruumisuhete ja struktuuride analüüsiga, ent tihti väljendusid geomeetrilistes vormides hoopis kunstniku metafüüsilised või kontseptualistlikud püüdlused. Seejuures jõuti geomeetrilise kunstini väga erinevaid teid pidi: filosoofia, vene avangardi, idamaade esteetika, aga ka tehnosfääri ja materjaliuuringute kaudu. Näiteks uuris metallikunstnik Lilian Linnaks põhjalikult alumiiniumi, mis oli 1960. aastatel laialdaselt kasutusele tulnud, katsetades selle keemilisi ja mehaanilisi töötlusvõimalusi. Sarjas „Kompositsioonid“ (1970, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum) on Linnaks kõrvutanud erinevaid halle toone ja nii ruumilisi kui ka tasapinnalisi geomeetrilisi vorme ning rakendanud impersonaalset, ent jõulist masinesteetikat.

Geomeetria ei pakkunud vormiküsimusele siiski universaalset lahendust. Toonases tegelikkuses, kus valitses esmatarbekaupade defitsiit, ei leidnud paljud uuenduslikud mõtted väärikat väljundit. Head ideed jäid tihti maketi, prototüübi või ideenäituse tasandile. 1980. aastateks oli plaanimajanduslik süsteem ja riigi kehv aineline olukord kustutanud paljude disainerite jaoks lootuse sulaajal sündinud utopistlikke ideid ühiskonnas laiemalt rakendada.

Sirje Runge. Geomeetria XI. 1976

Sirje Runge maal kuulub 17 maalist koosnevasse sarja, millest 12 eksponeeris Runge oma esimesel isikunäitusel 1976. aastal Tallinna Kunstihoone 3. korruse saalis. Geomeetriliste põhivormide eri viisil komponeerimisega on kunstnik püüdnud avada ruumi, värvi ja vormi vahelisi seaduspärasusi ning need vaatajale tajutavaks muuta. Enamasti on neis disainerlikust mõtlemisest lähtuvates maalides kasutatud põhivärve (sinine, punane, kollane) ja nende variatsioone, kuid leidub ka rohelist, musta, valget ja hõbedat. Vastandvärvide kontrastsus ning kujundite vahel tekkiv dünaamika muudavad esmapilgul ratsionaalsena näivad maalipinnad mõjuvaks ja haaravaks. Pildipind hakkab justkui liikuma: soojade ja külmade toonide kõrvutamise ja vormimängu abil on loodud eenduva ja taanduva ruumi efekt. Pikemal vaatamisel tajub vaataja värelevat pildiruumi kehaliselt. Sarja iseloomustab puhas, plakatlik pinnatöötlus ja teatav umbisikulisus, mida rõhutavad ka piltide neutraalsed allkirjad („Geomeetria I–XVII“). Need narratiivsust vältivad maalid viivad mõtted kujutatu võimaliku tähenduse asemel hoopis sellele, mida kunstiteos vaatajaga teeb.

Mall Tomberg. Geomeetriline. 1975
Mall Tombergi installatsioon koosneb kümnest villpõimes kootud objektist. Kunstnik on kasutanud kudumisraamina hularõngast, mis annab teosele selge, matemaatilise vormi. Kohati opkunstile omast võttestikku kasutav töö koosneb geomeetrilistest pindadest. Need mustrid mõjuvad nagu kultuurmaastikud linnulennult vaadates: looduslik stiihia on allutatud ratsionaalsele süsteemile ja kujundatud geomeetrilisteks põllulappideks. Ent villane lõng annab paiguti järele ja on mõnest kohast veidi veninud, osa servi on kõverad, range geomeetria ei olegi nii range. Selles süsteemis on auke ja konarusi ning seetõttu mõjuvad need lendavad taldrikud kõverpeeglina, mis näitab meile ratsionaalsete struktuuride ebatäiuslikkust, nende sobimatust inimloomusega. Kõik sirged ei ole paralleelsed, põldude ja maanteede ääres kasvab umbrohi, madalikesse valgub vesi.

* Varem tööstuskunstina tuntud valdkonda hakati erialaringkondades ja meedias järk-järgult disainiks nimetama 1960. aastate lõpus. Ametlikult võeti see termin kasutusele alles hiljem: näiteks nimetati ERKI tööstuskunsti kateeder ümber disainikateedriks 1989. aastal.