Kleopatra ja kättemaksuhimulised muumiad. Muistne Egiptus filmikunstis

Mia Meri

Muistne Egiptus on alati inimesi lummanud. Juba vanad kreeklased ja roomlased olid vaimustuses vaaraode valitsuse all oleva riigi imedest ja luksusest. Pärast araablaste alistusretki jäid muistsest kultuurist järele vaid varemed, mis kaasaegsete jaoks tähendasid võimalust kerge vaevaga rikastuda. Kirjutati lausa aardeküttide käsiraamatuid, mis sageli sisaldasid ka õudusjutte sellest, mis aardeotsijaga juhtuda võib, kui ta vajaliku ettevalmistuseta hauakambrisse siseneb.¹

Muistse Egiptuse tegelik eluolu jäi pikkadeks aastateks saladuseloori taha. 1822. aastal dešifreeris Jean-François Champollion egiptuse hieroglüüfid, ehkki teadlastel kulus veel ligi kolmkümmend aastat, kuni nad suutsid egiptuse kirjas tekste mõistlikult tõlkida. 19. sajandil nähti Vana-Egiptust ennekõike kui lõputute rikkuste allikat ja esimesed egüptoloogid olidki pigem aardekütid kui tõsimeelsed teadlased. Nende eesmärk oli leida imelisi aardeid ja need muuseumitele maha müüa. Nii nägid eurooplased muuseumites ainult kõige uhkemaid Egiptuse vaaraode ajastust pärit esemeid, mis muidugi andsid nende kujutlusvõimele kõvasti tööd.

Aga kuidas jõudis muistne Egiptus filmilinale? 1895. aasta detsembri lõpupäevil esitlesid vennad Lùmiere’id avalikkusele maailma esimest filmi. Märgiksin ära veel ühe teise varase filmimehe, prantslase Georges Méliès’ (1861–1938), keda kutsutakse sageli eriefektide isaks. Ta kasutas esimesena filmides stoppvõtet, aegluupi ja käsitsi värvimist. 1902. aastal valmis tal kuulus lühifantaasiafilm „Reis Kuule“. Aga veel enne seda, 1899. aastal, vaid neli aastat pärast Lumière’ide esimest filmi, sündis tema käe all „Cléopâtre“ ehk ingliskeelses versioonis „Kleopatra haud“² . Film ise ei ole kahjuks säilinud, kuid on teada, et see räägib mehest, kes leiab hauakambrist naise muumia ja suudab selle ellu äratada. 1903. aastal tegi Méliès järgmise filmi „L’oracle de Delphes“³ („Delfi oraakel“), mille sündmustik paistab toimuvat Egiptuses, ehkki tegelikult asub Delfi Kreekas. Tegevuse taustal on näha püramiide ja Delfi hauakambergi paistab väga Egiptuse-pärane, rääkimata tegelastest, kes on riietatud egiptlaslikesse kostüümidesse. On täiesti võimalik, et film võeti üles samas võttepaviljonis, kus „Kleopatra haudki“.

Kaader filmist „Delfi oraakel“

Kaader filmist „Delfi oraakel“ („L’oracle de Delphes“, 1903. Star Film Company)

Pärast neid esimesi Egiptuses toimunud tegevustikuga filme sai Kleopatra VII-st enamiku muistses Egiptuses aset leidvate filmide täht, ehkki selle põhjuseks võis pigem olla William Shakespeare’i (1564–1616) näidend „Antonius ja Kleopatra“, kus ta on kui ajalooliselt eksisteerinud isik. Shakespeare’i teos põhines lugudel, mille oli kirja pannud Vana-Kreeka ajaloolane Plutarchos, kes sündis sadakond aastat pärast Kleopatra surma. Nii võis ta möödunud sündmustest ja neis osalenud inimestest teada vaid kuulu kaudu ja mis puutub Kleopatrasse, siis Antiik-Rooma propaganda ei maalinud valitsejannat just ilusates värvides. Pärast Kleopatra surma, kui Egiptusest oli saanud üks Rooma provintsidest, keelati Rooma senaatoritel rangelt Egiptusesse reisida kartuses, et nad langevad selle maa lummusesse, nagu oli juhtunud Julius Caesari ja Marcus Antoniusega. Kleopatrast räägiti kui salakavalast naisest, kes meelitas mõlemad mehed oma kütkeisse ja hävitas nad tõelise saatusliku naise kehastusena. Tegelikkuses polnud asjalood sugugi nõnda. Jah, Kleopatral sündisid tõesti mõlemast suhtest lapsed, kuid see, et „kõigest naisterahvana“ oma riik aastaid roomlastest sõltumatuna hoida ning veenda Julius Caesarit andma Egiptus tema hoole alla, kui ta eksiilist naasis, nõudis Kleopatralt kindlasti natuke enamat kui vaid oma kehavõlude kasutamist. Päriselus oli Kleopatra ilmselt erakordselt tark ja sarmikas naine, mida tõendavad ka mõned tema kaasaegsete kirjutised. Filmi-Kleopatra tugineb enamasti siiski roomlaste loodud kuvandile.

Lawrence Alma-Tadema maal „Antoniuse ja Kleopatra kohtumine“

Lawrence Alma-Tadema „Antoniuse ja Kleopatra kohtumine“ (1884). Erakogu. Foto: Sotheby’s New York, 5. mai 2011

Muistses Egiptuses toimuvates lugudes võib korrapäraselt kohata teisigi teemasid, näiteks piiblilugusid. Legendaarse filmirežissööri Cecil B. DeMille’i käe all valmis lausa kaks versiooni kümne käsu loost: esimene aastal 1923 ning teine, kuulsam käsitlus Charlton Hestoniga Moosese rollis, 1956. aastal. Piiblilugudes räägitakse vaaraost enamasti kui türannist, kes kasutas püramiidide ehitamiseks orjatööjõudu ja sundis Moosest lõpuks valima oma rahva ja vaarao vahel. Praeguseks on teada, et püramiidide ehitusel orje ei rakendatud, kuid legend on püsima jäänud ja leiab kasutust veel tänapäevalgi, näiteks 1998. aasta joonisfilmis „Egiptuse prints“, mis kinnistas oma populaarsusega taas kord vanu väärarusaamu.

Stseen filmist „Kümme käsku“

Stseen filmist „Kümme käsku“ („The Ten Commandments“, 1956. Paramount Pictures)

Loomulikult ei pääse Vana-Egiptusest rääkivates filmides mööda õuduslugudest, milles muumiad ellu ärkavad. Inimesele, kes inimjäänustega kokku puutudes suurt ebamugavust tunneb, on nende õõvastav olemus täiesti mõistetav. Sageli on Egiptuse muumiad filmides küll nii hästi säilinud, et piisab vaid silmade lahti löömisest ja juba nad võivadki ringi lipata, ülejäänud aga sobivad ideaalselt täitma õudusunenägude peakangelase rolli. Muumiafilmide üks levinumaid võtteid on näidata tagasivaadet muumia elust enne surma. Sageli on ellu ärganud muumiad üpris romantiliselt meelestatud ja ilmselgelt ka kehva silmanägemisega, sest tänapäevased naised meenutavad neile ikka ja jälle oma kunagisi, tuhandete aastate taguseid armsamaid. Sama motiivi kasutati värskemas vormis 2017. aastal valminud filmis „Muumia“, kus nimitegelase südame vallutas hoopis Tom Cruise.

21. sajandi filmidest leiab tänu arvutiga loodud eriefektide paremale kättesaadavusele igasuguseid põnevaid teemaarendusi. Tohutu valik tehnilisi võimalusi näib panevat Hollywoodi filmitegijaid unustama, et tegelikult ei käi inimesed kinos mitte niivõrd hämmastavate eriefektide kui kaasahaaravate lugude pärast. Kurva näitena võib siinkohal tuua filmi „Egiptuse jumalad“ (2016). Ootasin seda filmi põnevusega, sest reklaami järgi pidi see põhinema tuntud Egiptuse müüdil jumalate Horose ja Sethi võitlusest, mis on väga oluline muistse Egiptuse ühiskonnakorralduse taustaloona. Valminud linateos sarnanes aga rohkem videomänguga – minu pettumus poleks saanud suurem olla. Sama kehtib ka Steven Sommersi suurepärase 1999. aasta „Muumia“ filmi viletsate järgede kohta. Kui filmis figureerib püramiid, mis neelab lõpukaadreis endasse kogu ümbritseva vihmametsa ja mõrvarlikud kääbusmuumiad, siis võib julgelt öelda, et eriefektidega on juba pisut liiale mindud.

Kaader filmist „Muumia“

Kaader filmist „Muumia“ („The Mummy“, 1999. Universal Pictures)

Milline siis on Vana-Egiptus filmides? Millised on kõige enam levinud klišeed muistse Egiptuse kohta? Tuntud sümbolite seas seisavad esikohal vaieldamatult püramiidid ja sfinks. Kui oled taustal püramiide märganud, on loo tegevuspaik kohe selge. Teine populaarne klišee on muumiad, eriti valest kohast kadunud armastust otsivad muumiad, kellele järgnevad hauaröövlid, aarded ja muidugi nendega seonduvad needused ja loitsud, millega saab väidetavalt muumiaid ellu äratada.

Ja lõpetuseks tuleb Kleopatra näol mängu saatusliku naise kuju. Esimene Egiptuses aset leidev film minu mälestustes on 1955. aastal toodetud „Vaaraode maa“ („The Land of the Pharaohs“), milles noor Joan Collins mängib kaunist Nelliferi, kellel õnnestub võrgutada türannist vaarao Khufu ja saada tema liignaiseks. (Hoiatus! Järgneb filmi puänt.) Lõpuks õnnestub Nelliferil Khufu tappa ja ta loodab kogu mehe varandusega põgenema pääseda, kuid ta tabatakse ja müüritakse koos hulga preestritega püramiidi.

Siin tuleb mängu järjekordne klišee – inimeste ohverdamine. Peale esimese dünastia valitsemisaja lõppu Egiptuses enam inimesi ei tapetud, et nad saaksid vaaraod hauajärgses elus saata, kuid sellest hoolimata kasutatakse seda võtet filmides sageli, just nagu orjatööjõudu monumentaalsete ehitiste rajamiselgi.

Filmi „Vaaraode maa“ haruldane originaalplakat

Filmi „Vaaraode maa“ („The Land of the Pharaohs“, 1955. Warner Bros.) haruldane originaalplakat

Huvitav on ka filmides kujutatud egüptoloogide teema. 2020. aasta oktoobris vaatasin esimest korda 1959. aasta „Muumia“ filmi ja see rabas mind. Film on valminud Hammeri filmistuudios, mis on tuntud odavalt toodetud ja mitte just väga jubedate õudusfilmide poolest, mistõttu ei pannud ma sellele eriti suuri lootusi. Filmis näeme paari üsna ülbet eurooplasest egüptoloogi, kes avastavad hauakambri ja otsustavad selle avada kohaliku mehe Mehemet Bey (keda mängib George Pastell) hoiatustest hoolimata. Muidugi murravad nad hauakambrisse sisse, röövivad sealt kõik väärtusliku ja lasevad kambri väljudes takkapihta õhku, et selle ukseava igaveseks sulgeda. Kui Mehemet Bey hiljem ühelt egüptoloogilt küsib, kas nende arvates on lubatud käia teistes riikides ja nende aarded süüdimatult omastada, hävitades selle käigus nende ajaloopärandit, vastab teadlane otsesõnu, et loomulikult ei ole see lubatud, aga tal on sellest ükspuha. Olen seda filmi näinud vaid korra, kuid mind üllatas filmitegijate selline mõttekäik. Samalaadseid seisukohti ei arutata just tihti, rääkimata nende filmis kajastamisest.

Mida võiks filmidest muistse Egiptusega seoses tulevikus oodata? Selle artikli kirjutamise ajal ootame alles Agatha Christie romaanil „Surm Niilusel“ põhineva uue filmi linastumist. Usun, et sellest filmist võib leida ohtralt häid stseene Egiptuse imedest, sealhulgas püramiididest, mida oleme juba näinud filmiplakati tagataustal. Mina isiklikult loodan näha lõpuks kinoekraanil Kleopatrat sellisena, millisena ma teda tegelikult ette kujutan ‒ targa valitsejannana, ehkki 1963. aasta „Kleopatra“ film Elizabeth Tayloriga peaosas jõudis minu ettekujutusele juba üsna lähedale.

Loodetavasti näidatakse tulevastes filmides meile, milline oli elu muistses Egiptuses tegelikult. Mõistan, et filmi tehes on esikohal lugu ja seetõttu tuleb tõde hea loo huvides mõnikord pisut väänata, kuid siiski tasuks meeles pidada, et inimesed hangivad suurema osa teadmisi mineviku kohta just popkultuuri allikatest, nagu filmid, raamatud, koomiksid ja videomängud, mis näitavad siiani Kleopatrat pigem halvast küljest. Näiteks tegelikust ajaloost inspiratsiooni saanud arvutimängude sarja 2017. aasta väljalaskes „Assassin’s Creed Origins“ toimub tegevustik Vana-Egiptuses ja Kleopatrat kujutatakse selles taas kord ebatõepäraselt kaugest ajast pärit peoloomana. (Muus osas võin aga seda mängu julgelt soovitada!) Loodetavasti seatakse õiglus Kleopatra osas peagi jalule.

Kleopatra arvutimängus

Kleopatra Ubisoft Montreali arendatud ja Ubisofti avaldatud seiklusmärulimängus „Assassin’s Creed Origins“ (2017).


Autori märkused

¹ Täpsemalt vt El-Daly, Okasha (2005). Egyptology: The Missing Millennium: Ancient Egypt in Medieval Arabic Writings. London: UCL Press.

² Cléopâtre (1899). IMDB. Vaadatud 02.12.2020. URL: https://www.imdb.com/title/tt0000234/.

³ L’oracle de Delphes (1903). IMDB. Vaadatud 02.12.2020. URL: https://www.imdb.com/title/tt0223857/