Julie Hagen-Schwarzi kirjad ja looming uues raamatus

Tutvustame sel korral Eesti kunsti jaoks olulist uut raamatut Kunststudium und Weltgeschehen. Die Briefe der Malerin Julie Hagen aus München 1847–1851.
Tegemist on eelmise aasta lõpus Saksamaal Böhlau kirjastuses ilmunud teosega, mis tegeleb baltisaksa nimekaima naiskunstniku Julie Hagen-Schwarziga. Selle koostaja Christin Conrad on ära teinud suure tänuväärse töö, avaldades ja kommenteerides 832 leheküljel maalijanna õpinguaegseid kirju Münchenist. Raamat on avaldatud saksa keeles, seda saab osta ka Kumu poest ja Eesti Kunstimuuseumi e-poest.

Julie Hagen-Schwarz (1824‒1902) oli esimene professionaalne baltisaksa naiskunstnik. Kuigi naisi kunstiakadeemiatesse õppima ei lubatud, haris Tartu Ülikooli joonistuskooli juhataja August Matthias Hageni tütar ennast Dresdeni, Müncheni ja Rooma eraateljeedes. Seal maalis ta salonglikke kostüümipilte Itaalia rahvatüüpidest ja portreid, mis vastasid Vene õukonna maitsele. 1858. aastal teenis Hagen-Schwarz teise naisena Venemaal välja Peterburi kunstiakadeemia akadeemiku tiitli. Hagen-Schwarzi „Autoportree (õlgkübaraga)“ näitab kunstnikku tema karjääri tipus Roomas. Varsti pöördus ta tagasi kodumaale ja abiellus Tartu ülikooli astronoomi Ludwig Schwarziga. Hagen-Schwarz osales paljudel näitustel ja tegutses elu lõpuni Tartus viljaka portretistina.

Ka Eesti naiskunstnike hulgas on üksikuid õnnelikke loojaid, kellest on maha jäänud mitte ainult kunstiteoseid, vaid ka kirjad või päevikud. Kohalikest baltisakslastest on selliseks haruldase säilinud kirjapärandiga kunstnikuks just Julie Hagen-Schwarz. Kuna tema õpingud ei piirdunud kaugeltki isa August Matthias Hageni juhitud Tartu Ülikooli joonistuskooliga, vaid viisid suurtesse kunstilinnadesse Dresdenisse, Münchenisse ja Rooma, siis on tema kirjapandul ka erakordne rahvusvaheline väärtus. Nii on Julie Hagen-Schwarzi kirjad üks rikkalikumaid omaeluloolisi materjale 19. sajandi naiskunstnike kohta üldse, võrreldavad näiteks Louise Seidleri (1786‒1866) memuaaridega. Need ei räägi mitte ainult tema enda (elu)loost, vaid peegeldavad 19. sajandi keskpaiga kunstiharidust ja -elu laiemalt – ning seda just naise silmade kaudu.

Viimasel kümnendil on Julie Hagen-Schwarz saanud oma biograafi – kunstiajaloolase Christin Conradi, kes hoolitseb Hagen-Schwarzi tuntuse eest saksakeelses kultuuriruumis. 2016. aastal korraldas Conrad Augsburgis näituse Julie Hagenist ja tema õpetajast Moritz Rugendasest. Sellega koos ilmus ka kataloog „„Mut, liebe Julie!“: Moritz Rugendas und die Malerin Julie Hagen Schwarz“. Nii näitus kui ka kataloog olid koostatud lähtudes suuresti Julie Hagen-Schwarzi biograafiast ja kirjadest, tutvustades maalijanna kirevat elugeograafiat, mis ulatus Tartust Saksamaale ja Rooma, hiljem koguni Siberisse, kuid keskendudes kitsamalt tema õpiaastatele Münchenis 1847‒1851. Augsburgi näituse kataloogis sai ilmseks ka Julie Hageni kirjade väärtus. Ühelt poolt andsid need palju eluloolist teavet ning näitasid Julie Hageni isiklikke dilemmasid Baieri kunstiskeenel sisseelamise ja isa nõudlike soovituste vahel, kes ootas väljaõppinud tütart tagasi Tartusse. Teisalt lubasid kirjad rääkida naiskunstnikest Müncheni kunstielus laiemalt ning aitasid näha teisi maalivaid naisi baltlanna ümber.

Värske allikapublikatsioon „Kunststudium und Weltgeschehen. Die Briefe der Malerin Julie Hagen aus München 1847‒1851“ teeb Julie Hageni Müncheni-aastate kirjapärandi nüüd täies mahus kättesaadavaks, aidates tänast lugejat ka paljude vajalike viidete ja kommentaaridega. Kogumikust leiab koostaja Christin Conradi sissejuhatuse, esseed Herbert W. Rottilt ja Pablo Dienerilt ning Julie Hagen-Schwarzi teadaolevate kunstiteoste nimekirja. Kuid selle põhimahuks on 600 lehekülge hinnalisi kirju.

Christin Conrad on selle ise kokku võtnud nii:

Julie Hageni tundlikult ja targalt kirjutatud kirjad on haruldaseks allikaks ühe 19. sajandi maalijanna kohta. Need pakuvad intiimseid sissevaateid perekondliku iseloomuga Müncheni kunstnikkonna argipäeva ja kirjeldavad noore naiskunstniku perspektiivist nii kunstiõpet kui ka tehnikate, pilditeemade ja modellidega seonduvaid küsimusi. Olles teiste maalijate ja maalijannadega tihedas suhtevõrgustikus, räägib ta mh teatriskäikudest ja näitustest, õukonna sündmustest ja 1848. aasta revolutsiooni mõjudest. Seejuures dokumenteerib Julie Hagen ka oma sügavat sõprust Augsburgi maalija Moritz Rugendasega.

Väljaanne näitlikustab piltide kunstilist ja emotsionaalset jõudu enne fotograafia laiemat levikut. Kirjade teemaks on nii personaalsed, isiklikult kogetud muljed kui ka sageli skandaalidesse viinud näitusepoliitika, samuti piltide ja nende esitluse avalik mõju. Koostaja kommentaarid valgustavad mainitud isikute, kunstiteoste, ehitiste, näituste ja ühiskondlike sündmuste tausta. Kirjad näitlikustavad elavalt ühe naise teekonda, kes tänu andele, energiale, loobumistele ja oskustele saavutas omas ajas veel ebatavalise kunstnikuameti meeste poolt hõivatud kunstimaastikul.

Tutvu raamatu sisukorraga