Julgelt poliitiline ja sekkuv nullindate kunst. Intervjuu Eha Komissarovi ja Triin Tulgistega

Novembris avati Kumus näitus „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“, mis jätkab Kumu kunstimuuseumi kaasaegsele kunstile pühendatud kümnendinäituste seeriat, mis sai alguse 2018. aastal projektiga „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ (kuraatorid Eha Komissarov ja Anders Härm). Käesolev näitus pakub sissevaate nullindate kunsti, lähtudes eelkõige Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogudest, heites ühtlasi valgusvihke ka vähemtuntud teostele ja alles järgmisel kümnendil lõplikult väljaarendatud ideedele. Väljapanek hargneb erinevatel teemadel, märksõnadel ja motiividel põhinevate dialoogidena, püüdes edasi anda kümnendi kunstile omast tunnetust, autoripositsioone ja vaatamisviise. Vestlesime näituse tagamaadest lähemalt näituse kuraatorite Eha Komissarovi ja Triin Tulgistega.

Näituse pealkiri on „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“. Kas saaksite natuke seletada, millele see pealkiri viitab?

Eha: Soovitaksin hoida mõisted „kunst“ ja majandustegevusega kaasnev „mugavustsoon“ lahus. Kui esimene puudutab kunstnikku, siis teine majanduselu, millega nullindatel, pärast Euroopa Liiduga ühinemist seonduvad mitmesugused sellega seotud reeglid.

Triin: Oleme näitusele valinud eelkõige kunstnikud, kes olid aktiivses ja tihtipeale teravas dialoogis oma ajaga. Kuna suuremat osa kümnendist iseloomustas märkimisväärne elatustaseme tõus, otsustasime pealkirjas püstitada küsimuse: kas oluliselt mugavamaks muutunud elu tõi kaasa ka mugavustsooni kunstis? Minu arvates mitte: nullindad olid eriti praeguse ajaga võrreldes julgelt poliitilised ja sekkuvad, aga oleme küsimusega jätnud igale külastajale võimaluse sellele ise vastata.

Millest lähtusite teoste valikul? Kas valik toimus pigem konkreetsete teoste või kunstnike kaudu? Või lähtusite hoopis sõnastatud teemadest?

Eha: Antud näituse eesmärk oli esile tuua kümnendile iseloomulikke unikaalseid tendentse. 1990. aastate noor Eesti radikaalne kunst lähtus institutsionaalse kunstimaailma ja globaalse kapitalismi liidust, kuid see liit kaotas oma tähtsuse nullindatel. Juba nullindate algul hakkasid kaasa rääkima omaalgatuslikud projektiruumid, kultuuritehased jms. Nullindate kunst süvendas 90ndate toodud kunstiuuendust, mis katkestas sidemed kunstiajalooga ja ütles lahti institutsioonidest. Kümnendi eripäraks oli interneti lai kasutuselevõtt ja mõju visuaalsele keelele. Nullindate kõige silmahakkavam joon oligi kommunikatsioon. Selle uued võimalused interneti näol, õppimine välisriikides, uute elupaikade leidmine: sellel polnud varasemalt sellist tähtsust eesti kultuurielus. Näiteks tooksin Londoni kunstikoolide tohutu populaarsuse ERASMUS projekti vahendusel. Loomulikult panid uued haridusvõimalused löögi alla noorte kunstnike majanduslikult korraldamata elu ja paljude mälestustes piirduvad nullindad vaesuse ja eluraskustega.

Triin: Nagu Eha mainis, oli meie jaoks oluline välja filtreerida kümnendile iseloomulik – teatud juhul võis see väljenduda mõnes teoses, mille autor võib-olla ei olnud kümnendi kunstis veel laiemalt väga aktiivne, mõnel teisel juhul oli selge, et on kunstnikud, kelleta nullindate kunstist rääkida ei saa. Näitusel üksteisest välja kasvavad ja üksteisega dialoogis olevad teemad tekkisid materjali põhjal, me pole tingimata otsinud n-ö kohustuslikke lahtreid, mida kunstiga täita: seetõttu näiteks on ka majanduskriis, mis on justkui üks kümnendi olulisemaid märksõnu, tähistatud mõne üksiku tööga ja eelkõige kujundlikul, ummikusse- või tühjaksjooksmise tasandil.

Näituse raames taastoodeti mitmeid teoseid, mis on üpris suuremahulised projektid. Mida selline ettevõtmine endaga kaasa tõi? Kas mõne teosega esines ka ootamatusi?

Eha: Kuivõrd Kumu majanduslikud võimalused on piiratud, ei sidunud me endid suurte riskidega ja minimeerisime teoste produktsiooni. Minu hinnangul on perioodi kunstist Tallinna ja Tartu muuseumite kogudes üsna ammendavad kollektsioonid tänu toonastele Kultuurkapitali ostudele. Üheks taastoodetud tööks oli Edith Karlsoni „Pissiv naine“, mis oli jalahoopidega purustatud juba algses töö asukohas: maa-aluses tunnelis Viru Keskuse juures. Töö parodeeris meeste kommet urineerida avalikus ruumis ja pälvis selle eest karistuse. Võimalus anda tööle uus elu inspireeris meid kõiki ja nii valmiski repliik algsest versioonist.

Triin: Lisaks Edith Karlsoni teosele olid väga töömahukad ka Karel Koplimetsa ja Jevgeni Zolotko teosed, kuid ei saa öelda, et need oleks kaasa toonud ootamatusi. Võtsime näitust koostades teadlikult liberaalse positsiooni, mis lubas koostöös kunstnikega ja eelkõige nende endi soovil teatud töid ka uude vormi ümber tõsta või mõningal määral muuta. Näiteks Taavi Piibemanni algselt suuremõõtmelised fotod on nüüd vaadeldavad nutitelefoni ekraanilt ja Marco Laimre „Portatiivne Vihkamise Nurk“, mille algversioon on hävinud, sündis hoopis uutes, kunstniku visioonile paremini vastavates värvides.

Milline oli kõige raskem osa selle näituse loomise juures?

Eha: Kunstnike teoste liitmine sidusaks narratiiviks – mida ootab avalikkus Kumu ajalooteemalistelt näitustelt. Pidime sõnastama kunstiajalugu.

Triin: Olen Ehaga nõus. Sellise näituse kureerimine on vastutusrikas ülesanne, mis paratamatult tõstab kunstiajaloo kontekstis esile ühed autorid ja teosed ning jätab vähemalt mõneks ajaks tagaplaanile teised. Samas on tegemist alles esimese nullindate ülevaatenäitusega. Kui vaatame, kuidas on iga näitusega täpsustunud ja mitmekihilisemaks muutunud arusaam 1990. aastate kunstist, siis eeldan sama ka nullindate puhul ja kindlasti pole meie valik lõplik või ammendav ülevaade sellest kümnendist, pigem on see näitus vestluse käivitaja „Normaalsete nullindate“ kogumiku kõrval.

Sel perioodil on väga palju erinevaid autoripositsioone ja lähenemisi. Miks käsitleda kunsti ikkagi niimoodi kümnendite kaupa?

Eha: Kümnendite teema üle peetakse keskustelusid terves maailmas. Selle küsimuse esimene pool vastab ka küsimusele. Kuivõrd kunstiajaloolised lähtekohad on terves maailmas saanud oma paikapidamatuse eest suure kriitika osaliseks, valitsevad maailmas meelevaldsed kuraatoripositsioonid, mis oma subjektiivsuse tõttu pole ülevaate tegemiseks sobivad. Selles kaoses osutub kümnend mõnes mõttes asendamatuks mõõdikuks.

Millised on teie jaoks selle kümnendi peamised märksõnad? Miks?

Eha: Me ei lähtunud teemade valikul nende atraktiivsusest, vaid sellest, kuidas mingi valdkond on kaetud erinevate töödega. Kui lähtuda töö kvaliteedist ja rahvusvahelisest kontekstist, võiksime perioodi eredamaks ilminguks lugeda pronksiööd, mida jäädvustas Kristina Norman oma videotöös „Monoliit“, millest kasvas välja suurem projekt „Järelsõda“, mis esindas Eestit 2009. aastal Veneetsia biennaalil. See on teos, mis võtab kokku integratsiooni küsimuse ümber käinud võitlused nullindatel ja analüüsib igakülgselt väljakujunenud rahvuslikku lõhet. Normanil õnnestus oma filmis esitada seda konfliktiorientatsiooniga diskursust, esitades pronksiööl aset leidnud korralagedusi linnas ning edastada seda erutusseisundit, mis oli vallanud kumbagi osapoolt, nii eesti- kui ka vene oma ja sellele järgnenud võõrandumist. Ent paljude kunstnike loomingus pole integratsiooni teema kaugeltki eelistatuim.
Näitusel näeme, millised olid nullindatel ühiskondlikult kuumad teemad, millega kunstnikel oli huvitav töötada ja oma mõttepanusega vääristada. Näiteks integratsioon teemana oli pronksiööaegne hitt, mis hiljem ära vajus ning ei leidnud enam piisavat ühiskondlikku tähelepanu. See pole kunstnike süü, vaid lihtsalt teema kaotas oma aktuaalsuse, leidis endale lahenduse mingil muul kujul. Aktuaalsust kogusid uued teemad – kunstnike töötasud, naiste võrdsus jne.

Triin: Näitusel oleme keskendunud teemadele nagu globaliseerumine, avalik ruum, erinevad feminismid, rahvuslus ja suhted vene ja eesti kogukondade vahel, eriti oluline on meile aga olnud kümnendi ilmet oluliselt mõjutanud sotsiaalkriitilise kunsti esiletõstmine. Olen kuulnud tagasisidet, mille järgi kümnend ei olnud võib-olla nii konflikti- või probleemikeskne, kui näitusel väljas olevad teosed seda näitavad, kuid meie eesmärk ei olegi olnud võimalikult täpselt kunsti kaudu toonast ühiskonda peegeldada, vaid keskenduda sellele, mis iseloomustas ja kujundas toonast kunstimaastikku.
Kindlasti oli nullindatele kümnendina laiemalt oluline ka digitehnoloogiatega seonduv, kuid kuna sellega tegelevad teosed ei ole nii pika näituse kontekstis töökindlad või on nad oma sisult juba vananenud, siis otsustasime neid mitte kaasata. Näitusel oli aga rangete teematubade asemel meie jaoks olulisem nii teoste kui ka autorite vaheliste dialoogide loomine, mida oleme püüdnud üles ehitada laiemalt kui mõne üksiku teema kaudu.

Mis võiks olla nullindate puhul nii laiemal ühiskondlikul tasandil kui ka kunsti- ja kultuurivälja mõistes üks olulisem sündmus või muutus?

Triin: Ma vastaksin kitsamalt kunstivälja kontekstis, kus on kindlasti ülioluline Kumu avamine 2006. aastal. Me ei tõstnud seda näitusel eraldi esile, kuid kunstimaailma toimimise mõttes oli see murranguline, viies uuele tasandile nii selle, kuidas kunsti oli võimalik esitada, kui ka kõik muu näituste tegemise ja kunstiga töötamise juurde kuuluva.

Kui saaksite nullindatest üksikule saarele kaasa võtta ühe konkreetse teose, siis mis see oleks?

Eha: Meie näitusel hakkavad silma suured, massiivsed installatsioonid, mida keegi saartele ei hakkaks vedama. Aga võtaksin ilmselt mõne foto, näiteks oma keskne koht kuulub kindlasti Marge Monko tööle „Ma ei söö lilli!“. Siin on tegemist hästi valitud slõuganiga, mis juhtis feministliku liikumise tegevusi Eestis nullindatel. Töö, millel on kõik hea plakati tunnused: lööv lause, lööv kujund jne.

Triin: Minu valik oleks Andrus Joonase „Punane maja“. Teos oleks esmalt üksikul saarel väga praktiline ulualusena, kuid kuna see on loodud kunstniku poolt meditatiivse ruumina, milles ta tegelikult ka ise mõnda aega kestvus-performance’ina sees elas, annaks üksiku saare olukord veenva põhjuse seda ka ise proovida.