Janis Rozentālsi kunstilised otsingud Kumus

Janis Rozentāls (1866–1916) oli 19.–20. sajandi vahetuse populaarseim ja mitmekülgseim läti kunstnik, kelle looming alates argistest rahvaelustseenidest kuni sümbolistlike visioonideni tuuakse esimest korda Eesti vaatajani suurel ülevaatenäitusel, kus ajastu vaim sulandub kunstniku elutantsuga. Kumu kunstimuuseumis toimuv näitus „Janis Rozentāls. Elutants“ (14.05–05.09.2021) leiab aset koostöös Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga ja on korraldatud kunstniku 155. sünniaastapäeva puhul. Näituse projektijuht Inga Jaagus vestles näituse kuraatori Aija Brasliņaga põhjalikumalt Janis Rozentālsi loomingust.

Milline on Janis Rozentālsi roll ja tema tähtsus läti kultuuris?

Rozentāls on kahtlemata üks populaarsemaid läti kunstnikke ning oluline tegelane Läti kultuuriloos ja ühiskondlikus elus. Ta kuulub professionaalse kunsti alusepanijate põlvkonda, mille esindajad tõstsid läti rahvusliku kunsti 19.–20. sajandi vahetusel suurte Euroopa kunstikeskustega võrdväärsele tasemele. Koos Peterburi Kunstiakadeemias õppivate kaasmaalaste Vilhelms Purvītise, Johann Walteri ning teistega sai ka Rozentālsist tollal üks Baltikumi kunsti moderniseerijaid. Kaasaegsete kirjelduste järgi oli Rozentāls tõeline kunsti- ja rahvusliku kultuuri õitsengu entusiast, tuline, energiline, suhtlemisaldis ja sarmikas isiksus.
Rozentālsi 150. sünniaastapäev kanti UNESCO tähtpäevade kalendrisse ja see innustas 2016. aastat kuulutama Lätis Rozentālsi aastaks. Selle programmi põhisündmuseks kujunes Riias Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumis korraldatud retrospektiivnäitus. Aastapäev õhutas Rozentālsi pärandit taas uurima ja uuesti tõlgendama, mis väljendus nii näitusel kui ka järgmisel aastal kirjastuse Neptuns välja antud seni mahukaimas monograafilises albumis.

Mille poolest erines Rozentālsi looming tema kaasaegsetest, et läti publik teda nii armastama hakkas?

Lätis pälvis Rozentāls esmatähelepanu 1896. aastal esimesel Läti etnograafilisel näitusel oma Peterburi Kunstiakadeemia diplomitööga „Kirikulised (Pärast jumalateenistust)“ (1894). Rahvusliku ärkamise lainel nimetati teda „oma aja ja rahva pojaks“ ja „läti kunsti loojaks“, kes ühena esimestest ammutas loomingulist ainest läti elust. Edasi annavad Rozentālsi individuaalse stiili muutused tunnistust entusiastlikult omandatud modernsetest mõjudest, selliselt on tema looming justkui Läti 19.–20. sajandi vahetuse kunstinähtuste peegel, milles elavad kõrvuti peaaegu kõik žanrid, mõjutades üksteist, ning millesse voolab sisse peaaegu iga uue suuna esteetika. Rozentāls esindab tolleaegset läti kunsti kõige laiemas mõttes, sellele omases uuenduslike ja traditsiooniliste väärtuste põimumise kogu ulatuses.

Juba mainitud Rozentālsi 150. sünniaastapäeva näitus Riias oli ääretult populaarne. Mis teeb Rozentālsi tänapäeval nii kõnetavaks?

Rozentālsi on nimetatud „läti rahva esimeseks armastatuks“. Seda fenomeni kinnitas näitusekülastajate hulk: rohkem kui 57 000 inimest kahe ja poole kuu jooksul. Realistlikest rahvaelustseenidest helgete või tumedate sümbolistlike nägemusteni – pole ühest vastust küsimusele, mis publikut Rozentālsi maalikunsti kogu selle temaatilises, žanrilises ja stiililises mitmekesisuses, tema professionaalses meisterlikkuses ja kunstikeele muutlikkuses kõnetab. Portretist, figuurimaalija, maastikumaalija? Tõetruult poetiseeritud Läti looduse ja inimeste kujutamine? Rahvustunne? Visuaalset esmamuljet kunstnikust tugevdavad tuntud motiividel loodud ja sageli reprodutseeritud tööd. Oma rolli on siin mänginud Rozentālsist rääkivad ilukirjanduslikud teosed ja kunstiajalooline kirjandus. Kokkuvõtvalt on Rozentālsi loomepärand laiale auditooriumile mõistetav kunst, mis paelub ja rõõmustab uusromantismile omase inimese ja looduse vahelise harmoonia kujutamisega, ebatavalise ilu ja salapärasusega või ka – nagu kaasaegsed on kunagi kiitvalt tõdenud – lüürilisuse, südamlikkuse ning oskusega vaadata rahva hinge. Küllap pole ma ainus, keda valdab päikeselist „Kevadlaulu“ („Juubeldavad lapsed“, 1901) vaadates muretu lapsepõlve õnnetunne või soov sarnaneda Arkaadia asukaga. Uurimistöös paelub mind aga Rozentālsi loomeprotsessi rekonstrueerimine seoses fotograafiaga, mida ta harrastas, samuti mõistatused, mida pakuvad tema kunstilise väljendusviisi muutused, tegelaskujude ja motiivide varieerimine, või ka detektiivžanri-väärilised Rozentālsi kadunud teoste otsingud.

Rozentāls elas väga huvitaval ja olulisel ajal. 19. ja 20. sajandi vahetus oli nii Lätis kui ka Eestis rahvusliku ärkamise ja eneseteadvustamise aeg. Kuidas Rozentāls nende Läti ühiskonnas toimuvate protsessidega suhestus?

Rozentāls kehastab eredalt rahvuslikule ärkamisajale omast läti kunstnike sotsiaalset ja rahvuslikku eneseteadvust, mis ühendas tolleaegseid mõttekaaslasi rahvuskultuuri loojate idealismis, missioonitundes ja sihikindlas ametialases kasvamises. Peterburi-õpingute ajal kuulus ta patriootilise läti üliõpilaste rühmituse Rūķis (asutatud 1891) entusiastlikemate liikmete hulka, kes teadlikult suunasid ja teostasid rahvuskunsti ideed. Rühmitus Rūķis soovis teenida oma rahvast, kujutades selle argielu, esiajalugu ning kodumaa loodust, ent samal ajal püüdles euroopaliku horisondi poole, omandas ja juurutas modernsete Lääne-Euroopa suundade uuendusi. Rozentāls osales esimese Läti etnograafianäituse (1896) korraldamisel, et koos kaaslastega tuua rahvuskunsti esimest korda Riias kodupublikuni. Rühmituse Rūķis ideaalidele vastavalt ehitas ta pärast Peterburist naasmist oma sünnikanti Saldusesse väikese maja koos ateljeega, kuid juba 1901. aastal kolis Riiga – Baltimaade tähtsaimasse kunstikeskusse, kus võttis osa kohalikust kunstielust, osaledes balti ja läti näitustel, sealhulgas esimesel läti kunsti näitusel (1910) ja hiljem Läti Kunsti Edendamise Seltsi asutamisel. Rahvusromantismi tendentsile omast folkloorisümboolikat kasutades on Rozentāls oma töödes käsitlenud ka päevakohaseid sotsiaalseid ja rahvuslikke vastuolusid. Silmapaistvaima tolleaegse läti kunstikriitika ja -teooria esindajana avaldas ta läti perioodikas artikleid kohaliku ja teiste rahvaste kunsti kohta, kujunedes üheks esteetilise mõtlemise loojatest. Rozentālsi sõpruskonda ja tutvusringkonda kuulusid silmapaistvad kultuuritegelased, nende hulgas läti kirjanik Rūdolfs Blaumanis. Kunstniku korter-ateljee Alberta tänaval Riias oli ka kohaliku intelligentsi kohtumispaigaks. Säilinud kirjavahetus sisaldab väärtuslikku ja vahetut materjali selle ajastu kohta. Rozentāls on võtnud osa ka Riia Läti Seltsi tegevusest ning loonud vast valminud seltsimaja fassaadi monumentaalsed freskod, noorusaastail katsus ta aga jõudu koorilauljana Riia Läti teatris.

Mida ütleb näituse alapealkiri „Elutants“?

Eesti kolleegidega ühiselt valitud nimetus kajastab sajandivahetuse-aegset õhkkonda, mil tants oli visuaalses kunstis populaarne motiiv – nii otseselt esitatuna kui ka sümbolistlikus mõttes inimese elukäigu metafoorina. Oma eluloo keerdkäikudes ja kunstniku elukutse problemaatikas „tantsis“ Rozentāls omas tempos, temperamendis ja rütmis koos ajastu sündmuste ja kunstimaailma hoovustega, kuni surm selle tantsu Esimese maailmasõja keerises ootamatult katkestas. Paaristantsuga sarnaneb Rozentālsi ja soome lauljanna Elli Forselli abielu – saatuslikult kohatud naisideaal, inspireerija ja paljude kunstiteoste modell. Seos tantsuga sobib minu arvates hästi kokku kirgliku, emotsionaalse ja impulsiivse Rozentālsi eneseväljenduse ja elutunnetusega, mis annab tema kunstile üldmuljena arkaadiliselt helge, harmoonilise ja elurõõmsa kõla.

Milline on Kumu näituse teoste valik?

Koostöös Eesti kolleegidega toome Kumu suures saalis Eesti publiku ette mastaapse valiku Janis Rozentālsi töödest, mis on tuletatud 2016. aasta Riia retrospektiivist. Eksponeeritud on 139 kunstiteost, lõviosas Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi kollektsioonist, mis hõlmab kunstniku kõiki loominguetappe. Seda valikut täiendavad aga ka laenud Liepāja ja Tukumsi muuseumidest ning mitmest märkimisväärsest erakogust.

Näitus ongi läti klassiku kronoloogiliselt ja temaatiliselt korrastatud retrospektiiv, milles põhirõhk langeb maalikunstile. Selle ekspositsiooni kaks olulist võtmeteost – diplomitöö „Kirikulised“ („Pärast jumalateenistust“, 1894) ja suur „Arkaadia“ (u 1913) – tähistavad Rozentālsi kunstiliste otsingute koguulatust: üldtunnustatud rahvusrealismi tipust sümbolisti idüllilise unelmani müütilisest õnnemaast. Võimalik on jälgida ja nautida Rozentālsi stiililist arengut ning kirge kunstiliste vormide probleemide vastu. Kaasaegsete portreed, figuraalsed pildid ja maastikud vahelduvad sümbolistlike, mütoloogiliste ja religioossete süžeedega, millega põimuvad variatsioonid populaarsetest motiividest ja tegelaskujudest. Samuti on esile toodud kunstniku enda sõnul tema elu „kauniks maaliks“ ja modelliks oleva Elli olemasolu. Seekord kannavad tähtsat ja siduvat sõnumit fotod. Näituse eraldi osa on loodud fotoalbumina, mis tutvustab kunstniku ja tema kaasaegsete – lätlaste ja baltisaksa fotograafide – „valguspilte“. Digitaaltrükis ajaloolised fotod, mida on uuritud muuseumides ja erakogudes, näitavad Rozentālsi enda fotopraktikat, ajastustseene ning teiste isikute tehtud pereportreesid.