Intervjuu vene kunsti uurija Rosalind Polly Blakesleyga: Baltisaksa kunstnikud lummavad mind

Märtsi alguses, loetud päevad enne naistepäeva toimus Kumus konverents „Naiskunstnikud Balti- ja Põhjamaade muuseumides“. Rahvusvaheline konverents tõi kokku nii ajaloolise kui ka kaasaegse kunstiga tegelevad uurijad, et vaadelda võrdlevalt naiskunstnike osakaalu erinevates Balti- ja Põhjamaade kunstimuuseumite kollektsioonides, analüüsida kogude täiendamise strateegiaid, püsiekspositsioonide muutunud struktuure ning tutvustada neis läbiviidud näitusi ja uurimisprojekte. Kõik konverentsil peetud ettekanded on nüüd järelvaadatavad ka Eesti Kunstimuuseumi Youtube’i kanalis.

Rosalind Polly Blakesley. Foto: Helen Melesk

Rosalind Polly Blakesley. Foto: Helen Melesk

Lisaks ettekandjatele kogunes Tallinnasse konverentsile ka mitmeid valdkonna säravaid uurijaid, nende seas üks juhtivaid Vene 18. ja 19. sajandi kunsti uurijaid Rosalind Blakesley, kelle ideed on olnud olulised ka Kumus just lõppeva näituse „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ loomisel. Uurimistööst Vene kunsti teemal ja Baltikumiga seotud tulevikuplaanidest rääkis Blakesleyga Kumu direktor Kadi Polli.

Kadi: Külastades hiljuti Peterburi Kunstiakadeemiat ja sealset akadeemia muuseumi oli näha, et suhtumine uurijatesse, kes tegelevad naiskunstnike ja feministliku uurimismeetodiga ei ole kuigi soosiv isegi tänapäeval.

Rosalind: Mul võttis kaua aega, et võita vene kolleegide usaldus. Esimest korda käisin Venemaal 1987. aastal, see oli veel kooliajal, aga ma elasin seal küllaltki pikalt 1990. aastatel. Ja ma arvan, et ma võitsin nende usalduse laiaulatusliku taustatööga, töötades arhiivides ja tuues oma argumentide juurde tõsiseltvõetavad seletused. Mind on alati huvitanud Vene kunst rahvusvahelises raamistikus. Ma arvan, et see, kuidas on kirjutatud rahvuslikud ajalood, ei ole siin kontekstis just suureks abiks. Need rõhutavad kunstniku erilisust, väites, et seda ei ole võimalik mõista, kui sa ei ole sündinud venelasena. Mina sellesse ei usu. Läks aega, kuni nad minu lähenemist hindama hakkasid. Aga see on aja jooksul muutunud ja minu töö on hästi vastu võetud.

Neil kulus pisut aega, et minu vaatenurgaga harjuda, aga ma ütleksin, et minu värskeim raamat „The Russian Canvas“ on hämmastavalt hästi vastu võetud. Sellele on reageeritud ülimalt positiivselt. Raamatule anti koguni Pushkin House’i raamatuauhind. Teos on põhjalik 18.–19. sajandi Vene maalikunsti ülevaade, ning see on imeline, et venelased on heaks kiitnud ja kasutuskõlblikuks arvanud mittevenelasest autori kirja pandud uue ajaloo.

Üldiselt tundub mulle, et ka muuseumidirektorite suhtumises on toimunud nihe, nad on lahkemad ja altimad infot jagama. 2016. aastal kureerisin Londonis Rahvuslikus Portreegaleriis Vene portreemaali näitust, mille kõrval olid väljas ka galerii enda kogusse kuuluvad portreed. See oli tõeliselt nauditav projekt: avatud, produktiivne, kollegiaalne ja põnev. Mulle tundub, et Vene kunstiteadlased ja kuraatorid on praegu tunduvalt enam huvitatud oma kunstiväärtuste jagamisest kui mõne aastakümne eest.

Kadi: Minu jaoks oleks Kumu konverentsi puhul loomulik, et siin esineks ka keegi Venemaalt, aga õiget kontakti me ei leidnud. Kas sa näed Vene akadeemiates või muuseumites, et naiskunstnike teema või feministlik lähenemine on noorema generatsiooni jaoks oluline?

Rosalind: Jah, moodsa ja kaasaegse kunsti suunal kindlasti. Selles valdkonnas tehakse tublit tööd. Suhtumine on palju kriitilisem, käsitletakse kunstnikke, nagu fenomenaalne Zinaida Serebrjakova, kelle loomingut peaks tingimata põhjalikult uurima ja tunnustama nii kodumaal kui ka väljaspool. Arvan, et uue põlvkonna uurijad ja kuraatorid mõtlevad tõsiselt selliste teemade üle.

Töötan palju arhiivides, et leida väiksemaidki viiteid akadeemias õppinud naistele, kellest tänapäeval midagi peale nende õpingute ei teata. Üks asi, mida Venemaal veel eriti ei tehta, on selline huvitav kõrvutamine, nagu teie näitusel „Eneseloomine“ on võrreldud Eesti ja Soome kunstnikke. Kuna naiskunstnike tegutsemiskohad ja -võimalused on riigiti niivõrd erinevad, ehkki on ka sarnasusi, siis oleks hästi tore, kui kujuneks välja ka võrdlev uurimissuund.

Mul on Venemaal paar noort kolleegi, kes tegelevad just sellega, kuidas mõtestada ümber tavapäraseid narratiive.

Kadi: Seda näitust ette valmistades küsisime konkreetsete kunstnike osas infot nii Peterburi Akadeemia muuseumilt kui ka Vene Muuseumilt, uurides, kas neil oleks 19. sajandi naiste kunstiõppe kohta midagi lisada, vastati, et on üks Briti proua, kes sellega tegeleb.

Rosalind: Võtan seda kui komplimenti.

Kadi: Nii et selle teemaga seoses oli väga kindel seisukoht, et Peterburi akadeemilises ringkonnas naisuurimus esiplaanil ei ole.

Rosalind: On huvitav, et sa selle välja tood. Nüüd, kui ma sellele mõtlen, siis minu töö ja erialased diskussioonid on viimasel ajal olnud rohkem seotud Moskvaga.

Kadi: Tegeledes Balti kunsti ajalooga tunnen, et alati on probleemiks materjali hajutatus erinevate riikide vahel. Tundub isegi, et külm sõda ei ole lõppenud, kui vaadata keeli, ruume ja kunstiajaloo erinevaid narratiive. Ühe kunstniku retseptsioon Saksamaal võib olla ühesugune, kuid näiteks Venemaal on tal justkui täiesti teine elu. Tihti ei ole need erinevad narratiivid teineteisest teadlikud – ja Eestil on siin vahel justkui positsioon need kaks kokku tuua. Ja kui ma vaatan Vene uurimusi ja ka sinu enda tööd, siis baltisakslased on omaette juhtum. Kuid samamoodi ka Kasahstan, Ukraina või mõni muu Venemaa alla kuulunud ala, millel on täiesti omaette ajalugu. Nii, et kõigil kunstnikel, kes õppisid Peterburi kunstiakadeemias on oma lugu ja retseptsioon oma päritolumaal. Kuidas sina selle küsimusega tegeled?

Rosalind: Leian, et see on tohutult keeruline teema, ja olen sinuga täiesti nõus. Alustan just parajasti uut projekti Vene kunstnike tegevusest Läänemere ääres ja minu jaoks on üsna raske mõista baltisakslaste aktiivsust ja liikuvust. Baltisaksa kunstnikud lummavad mind.

Julie Hagen Schwarz. Lilled vaasis. 1845. Eesti Kunstimuuseum

Julie Hagen Schwarz. Lilled vaasis. 1845. Eesti Kunstimuuseum

Kadi: Balti esimene tunnustatud naiskunstnik Julie Hagen Schwarz on selle kohta hea näide. Vene kunstiajalugu ei ole tema vastu kunagi erilist huvi tundnud. Naised on juba niigi uurimistöös ja infoväljal marginaliseeritud ja teadmised on hajutatud. Kusagil kaugel, näiteks Siberis, võib mõnes pisikeses külamuuseumis olla mõne naiskunstniku kohta ohtralt väga kasulikku infot, aga väljastpoolt vaadatuna puuduvad tema kohta igasugused teadmised ja tema pärand on tundmatu.

Rosalind: Olen üritanud väikesi infokilde kokku koguda. Uurin praegu esimest naissoost peredvižnikut Emily Shanksi. Rändnäituste Ühingusse pääsemine 1893. aastal oli tema jaoks erakordne saavutus, sest 23 aastat oli tegu olnud puhtalt meeste seltskonnaga, aga siis valiti naine ühingu liikmeks.

Sõitsin Siberisse üht tema maali vaatama. Muuseumil polnud aimugi, kes ta selline on, ehkki minu meelest oli tegu nende kogu pärliga. Shanksi tööd olid väljas Londonis Kuninglikus Akadeemias ja peredvižnikute näitustel, aga ka 1930. aasta Müncheni rahvusvahelisel näitusel. Need kõik on suured saavutused. Tegelikult on tema eluloo koostamine tunduvalt lihtsam kui eeldasin, sest näitusekataloogidest leiab päris palju infot. Kahtlustan, et tema õnnetus oli olla inglise naiskunstnik Venemaal. Vene kunstiajaloolaste seisukoht on mõneti mõistetav, sest mitte kõik Shanksi tööd ei olnud head, osa tema maale ei ole eriti huvitavad. Briti kunstiteadlastel pole aga tema olemasolust aimugi. Feministlikud kunstiteadlased ei ole ehk eriti hästi kursis, kuidas täpselt peredvižnikute ühing toimis ja kui erakordne oli saavutada see positsioon, mille Shanks endale välja võitles. Ta hääletati ju liikmeks samal aastal Valentin Seroviga, kes on üks suurimaid Vene kunstnikke ja lausa üleilmselt tunnustatud. Shanks teenis rohkem poolthääli kui Serov, mis näitab, et tema looming oli tol ajal tõeliselt hinnatud.

Kadi: Tahtsingi just Peterburi kunstiakadeemia juurde jõuda. Sally von Kügelgeni elu ja tegevuse kontekstis on selge, et võrreldes teiste Euroopa kunstiakadeemiatega oli akadeemia Peterburis naiste vastuvõtmisel ootamatult vabameelne, millel võis olla mitu põhjust. Praegune akadeemia ei oleks kindlasti mingil juhul nõus tunnistama, et kool oli 1880. aastatel nõrk ja et just seetõttu oli naistel lihtsam sinna õppima pääseda ‒ üks põhjus, mille oled ise välja toonud.

Sally von Kügelgen. Sophie Menteri portree. 1887. Eesti Kunstimuuseum

Sally von Kügelgen. Sophie Menteri portree. 1887. Eesti Kunstimuuseum

Rosalind: Minu arvates peaks seda infot rohkem levitama, et Peterburi akadeemia võttis naisõpilasi vastu juba 1873. aastast. Londoni ja Pariisi kunstiakadeemia tegevusest on palju kirjutatud, aga kõik, mida nad tegid naiste heaks, toimus Peterburi akadeemiaga võrreldes pisut hiljem. Selle koha pealt võivad venelased uhked olla. Need jutud, et akadeemia õpetus oli ajale jalgu jäänud ja seal seisti uuendustele vastu, ei pea ainsa seletusena vett. Tõde on palju mitmetahulisem ja tegelikult toetas akadeemia mõnd üsna uuendusmeelset lindpriist kunstnikku ja oli kohati vägagi vastutulelik. Aga sul on õigus, et 19. sajandi viimased kaks kümnendit rikkusid kooli maine. Akadeemiat kritiseeriti teravalt, sest see oli liiga vanameelne ja konservatiivne. Mul ei ole küll õnnestunud leida andmeid selle kohta, kas õppida soovijate arv tõesti sel ajal vähenes, mis selgitaks kooli avatust naissoost õppuritele. Aga isegi kui neil tekkis kandidaatide põud, oleks olnud muid võimalusi uute õppijate värbamiseks. Nii et naiste akadeemiasse lubamine oli märgiline. 1870. aastad oli väga huvitav aeg, sest 1860. aastate suured reformid olid sisse töötatud ja igatepidi läbi arutatud-kritiseeritud. 1870. aastatel oli naistel ühiskonnas palju uusi võimalusi kultuurseks eneseharimiseks, kuid 1881. aastal purustati kõik lootused seoses atentaadiga tsaarile ‒ selle üks osalisi oli naisterahvas. Selle tagajärjel piirati naiste valikuvõimalusi kohe uuesti. Neile oli just antud immatrikuleeritud üliõpilastena akadeemias õppimise võimalus, mis nüüd ära võeti; neile oli just antud päris arstiks õppimise võimalus, mis samuti ära võeti. Aastad 1873–1881 olid Venemaal n-ö kuldaeg, mil naistel oli võimalik akadeemias üsna palju ära teha ja nad olid üsna mõjuvõimsad, aga pärast seda eraldati nad jälle meestest ja neile kehtestati piirangud.

Kadi: Millega sa praegu töötad ja millised uued põnevad projektid ees ootavad?

Rosalind: Mul on plaanis uus projekt, mille tööpealkiri on „Venemaa, impeerium ja Läänemere regiooni kunstnikud“. Selle jaoks anti mulle Leverhulme’i stipendium, mis on suurepärane, sest saan harukordselt tegeleda uurimistööga tervelt kaks aastat. Tahaksin raamatu kirjutada. Ma ei ole kunagi pooldanud seisukohta, et on olemas ainult üks ajalugu, seega sooviksin kirja panna Läänemere piirkonna kunstiajaloo, mis on uurijate, sealhulgas minu enda jaoks geograafiliselt üsna konkreetselt määratletud piirkond. Just seepärast on teie konverents nii hea mõte, sest teie lähenemine ei ole nii kitsalt piiritletud. Uurimistöid on seni kirjutatud Skandinaavia kunstist ja Põhjamaade kunstist ja Vene kunstist jne. Kui käsitletakse kunstniku rahvusvahelist liikumist ja kultuuridevahelist mõju, siis vaadeldakse pigem nende reise Pariisi, Roomasse, Londonisse, Dresdeni, Düsseldorfi ja teistesse suurtesse Lääne-Euroopa kunstikeskustesse. Aga tegelikult liikusid kunstnikud ju sageli üle Läänemere või selle ääres ja sellest liikumisest ei ole minu meelest seni eriti kirjutatud. Mul on üks mõte, mida tahan eri inimeste peal järele proovida. Üks neist on Hagen Schwartz. Ta on hea näide sellest, kuidas suhe Peterburi kunstiakadeemiaga ei pea olema piirav. Ta sai akadeemialt raha, aga ehitas selle abil karjääri üles hoopis kusagil mujal. Nii et toonased kunstnikud reisisid palju ringi ja tegutsesid Läänemere ääres eri paikades. Mind huvitab, kas on olemas mingi Läänemere piirkonnale eriomane kujutamisviis, mingid neile ühised kultuurilised kontseptsioonid. Ma ei soovi neid kõiki ühe mõõdupuuga vaadelda, vaid leida üles need teemad, mis olid Läänemere ääres ühised ja mis muudavad selle piirkonna Lääne-Euroopaga võrreldes eriliseks.

Vaata ka Anu Allase virtuaaltuuri näitusel „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“!