Imeline Ado Vabbe

28. augustist saab Kumus vaadata ühe Eesti põnevaima avangardistliku kunstniku Ado Vabbe suurt ülevaatenäitust. Näituse kuraator Mary-Ann Talvistu annab ülevaate Vabbe loomingut mõjutanud olulisematest sündmustest ja isikutest.

Ado Vabbe (1892–1961) kasvukeskkond ja kunstnikuks kujunemise tee erines teiste Noor-Eesti põlvkonna kunstnike omast. Nikolai Triigi, Konrad Mäe, Aleksander Tassa ja Jaan Koordi lapsepõlvekodud olid enam seotud maaeluga. Mägi sündis Hellenurmes, Koort Pupastveres ning Triigi suved möödusid Leetse-Lepikul, vaid Tassa oli Tartu poiss. Ado (Adolf Georg) Vabbe, neist kunstnikest noorim, sündis 19. märtsil 1892. aastal Tapal, kust aga peagi koliti Rakverre ja sealt edasi Narva, kus ta vanemad pidasid heale järjele tõusnud võõrastemaja Severnaja. Narva oli arenev tööstuslinn, mis vajas nii lihttöölisi kui ka spetsialiste. Seal elas mitmeid majanduslikult heal järjel kultuurihuvilisi vene ja saksa juurtega suguvõsasid.

1_1 TKMF1401_av

Narvas oli toona kaks suuremat kunstikogu – nii Lavretsovide kui ka Pelzerite perekonna oma –, kus Vabbe võis näha mitmete 19. sajandi tuntud Vene kunstnike, sealhulgas Ivan Aivazovski, Lev Lagorio, Aleksandr Makovski, Pjotr Helleri jt töid. Narvas tegutsesid joonistamisõpetajad, kes olid kunstihariduse omandanud Peterburis. Lavretsovide kunstikogu, nende kodus valitsenud vaimne ja kultuurilembene õhkkond ning esteetiline ümbrus avaldasid Vabbe kujunemisele olulist mõju. Tema õde Bertha Linde on meenutanud, et koos vennaga käidi Narvast ka Peterburis, kus külastati Ermitaaži. Lapsepõlve ja kooliea kirev ning muljeterohke keskkond kujundas Vabbest rahvusvahelise mõttemaailmaga looja, kes liikus paindlikult erinevate kunstiliikumiste mõjusfääris ega kapseldunud kitsalt rahvuslikku ainesesse. Lavretsovide juures oli ta ümbritsetud kõrgkultuurist ja nähtavasti sobis linlik keskkond ka tema loomusele. Nii polegi Vabbes traditsioonilisele Eesti kultuuritegelasele omast maalähedust ja sidet talurahva kultuuriga.

Narvast alanud kunstnikuks kujunemise tee viis Vabbe esmalt Riiga. 1911. aasta algul jõudis Vabbe aga tänu Glafira Lavretsova toetusele Münchenisse. Seal tegeles ta algul ühes eraateljees modelleerimisega ja osales paralleelselt Anton Ažbe kunstikoolis joonistamistundides, kuni peale jäi huvi joonistuse ja maalikunsti vastu ning Vabbe asus ainult Ažbe koolis neid aineid õppima. Kunstielu Münchenis, tol ajal Saksamaa ühes kõige edumeelsemas kunstilinnas, oli tempokas ja muutusterohke. Siin omandas ta oskuse ammutada inspiratsiooni vanade meistrite loomingust ning võime orienteeruda kiiresti arenevas ja muutuvas moodsa kunsti maailmas. Ažbe kunstikoolist sai Vabbe edasiseks tööks tugeva vundamendi, millele ta toetus nii oma loomingus kui ka pärastises kunstiõpetuses Pallase kunstikoolis.

Parafraas (Pea). 1913. Kriit (värviline), paber. Eesti Kunstimuuseum

Parafraas (Pea). 1913. Kriit (värviline), paber. Eesti Kunstimuuseum

 

Foto3: Portree kahe figuuriga. Dateerimata. Tušš, paber. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Foto3: Portree kahe figuuriga. Dateerimata. Tušš, paber. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Viibimine Euroopa ühes kaasaegse kunsti pulbitsevas keskuses mõjutas Vabbe nooruspõlve loomingut ilmselt kõige rohkem. Vabbe toonaseks eeskujuks on peetud Vassili Kandinskyt, kunstirühmituse Der Blaue Reiter (e.k. Sinine Ratsanik) vaimset liidrit, kes oli üks esimesi abstraktse kunsti esindajaid. Sellest tiivustatuna pani Vabbe 1914. aastal Noor-Eesti kunstinäitusele välja ilma teemata joonistused, mis tekitasid kohalikus veel alles kujunemisjärgus kunstipublikus hämmeldust ja kohati isegi pahameelt. Vabbe kui avangardisti tõstsid Eestis tärkava kunstielu keskmesse kirjandusrühmituse Siuru edumeelsed liikmed. Just nemad aplodeerisid oma arvustustes palavalt tema esinemistele esimestel kunstinäitustel ja viisid ta oma väljaannete kujundajana Eesti illustraatorite esirinda.

Ado Vabbe postkaart Itaaliast Aleksander Tassale. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Ado Vabbe postkaart Itaaliast Aleksander Tassale. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv

1914. aasta märtsis algas Vabbe jaoks tõenäoliselt elu olulisim reis, mille sihiks oli Itaalia. Erinevatest peatuspaikadest Aleksander Tassale läkitatud kaartidel andis Vabbe lühiülevaateid reisil nähtust ja kogetust. Postkaardid on kirjutatud meie-vormis, kuna kunstniku reisikaaslaseks oli Narva kunstikoguja ja Vabbe metseeni Glafira Lavretsova vennatütar Zinaida Rudolf (sündinud Polenova). Reisiks saadus kopsakas toetus lõi võimaluse muretult ja täiel rinnal nautida kultuuri, loodust ja reisikaaslase seltskonda.

Esimese maailmasõda möödub Vabbel revolutsioonilisel Venemaal, mille suurlinnad Moskva ja Peterburi olid hoolimata sõjaajast viljakaks pinnaseks uutele suundumistele kunstis: lutšism, kubofuturism, suprematism. 1920. aastatel teeb Vabbe pikemaid reise Saksamaale, Prantsusmaale ja Hispaaniasse. Selleks ajaks oli ta ennast juba sidunud Pallase kunstikooliga, mille õppejõuks ta oli pea kogu kooli tegutsemisaja vältel. Tema käe all õppisid mitmed hilisemad Eesti kunsti suurkujud: Karin Luts, Karl Pärsimägi, Elmar Kits, Endel Kõks jpt.

Ado Vabbe õpilastega Kõrgema Kunstikooli Pallas ateljees 1939. aasta sügisel. Hiiumaa Muuseumid

Ado Vabbe õpilastega Kõrgema Kunstikooli Pallas ateljees 1939. aasta sügisel. Hiiumaa Muuseumid

Suurenenud töö- ja vastutuskoorem pidevates majanduslikes raskustes siplevas Pallase koolis, mille juhataja Vabbe oli aastail 1925–1929, jätkates ühtlasi pedagoogitööd, mõjus kunstniku loomingule kahtlemata pärssivalt. Selleks ajaks oli muutunud ka õhustik Eesti Vabariigis, mis rõhutatult seadis esiplaanile rahvuslikkuse ja suunas ka kultuurielu kindlatesse raamidesse. Sellega ei suutnud Vabbe rahvusvaheline ja vaba vaim ilmselt leppida, nii et ta taandus avalikust kunstielust. 1920. aastate lõpus pööras ta uue lehekülje ka eraelus, abielludes tubakavabriku töölise Hilda Klasseniga, kellega koos saadi ka poeg Paul. Kuigi Vabbe jätkas kunstiga tegelemist ja kohati isegi mattis ennast sellesse, ei olnud argistest probleemidest kammitsetud vaimul piisavalt elaani kunstielus ja näitustel kaasalöömiseks, ning ka aeg oli teine. Vaikimise oreool jäigi kunstnikku saatma nii 1930. aastate vabas kui ka hiljem Nõukogude võimu raudsesse haardesse sattunud Eestis.

Natüürmort. 1927. Tempera, lõuend. Tartu Kunstimuuseum

Natüürmort. 1927. Tempera, lõuend. Tartu Kunstimuuseum

Uskumatuna näiv tõsiasi on see, et Vabbe esimene isikunäitus toimus alles pärast tema surma Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis 1962. aastal kunstniku 70. sünniaastapäeva puhul. Olude sunnil ei saanud seal eksponeerida küll suurt osa tema avangardsematest töödest, kuid näitus andis siiski läbilõike tema tööst nii maalija, graafiku kui ka raamatukujundajana. Hiljem on näitusi toimunud keskmiselt kord kümnendis. Viimane suurem väljapanek korraldati 1992. aastal Tallinna Kunstihoones kunstniku 100. sünniaastapäeva puhul.

Seine jõgi. 1924. Akvarell, paber. Eesti Kunstimuuseum

Seine jõgi. 1924. Akvarell, paber. Eesti Kunstimuuseum

Augusti lõpus avanev näitus Kumu kunstimuuseumis on seni suurim Vabbe ülevaatenäitus, mis tutvustab kunstniku eripalgelisi loomeetappe neis esile kerkivate teemade kaudu. Näitus jaguneb kuueks alateemaks, milles annavad tooni varajane abstraktne looming koos mänguliste tušijoonistustega, commedia dell’arte värvikad tegelased, päikeselised meenutused lõunamaa reisidelt, nüansirohked etüüdid igapäevaelust ning naine kui ihade ja unelmate allikas. Näitusega kaasneb ka rohke pildimaterjaliga põhjalik monograafiline käsitlus Ado Vabbest, mis jäi lahkunud kunstiajaloolase Tiiu Talvistu viimaseks uurimistööks. Ettevalmistused Vabbe loomingu mastaapseks näitamiseks on käinud juba aastaid, kuna lisaks joonistusetele ja akvarellidele teostas Vabbe ka arvukalt paberalusel õlimaale, mille konserveerimine (loe sellest ajakirjast Renovatum) on pakkunud tõelist väljakutset nii maali- kui paberikonservaatoritele, kelle töö tulemus andis võimaluse teoseid taas eksponeerida. Vabbe looming on niivõrd mitmekesine, et näitus pakub vaatajale kindlasti rohkelt avastamisrõõmu!

Mees koeraga. 1952. Õli, paber. Eesti Kunstimuuseum

Mees koeraga. 1952. Õli, paber. Eesti Kunstimuuseum

 

Tants. 1912. Akvarell, tušš, paber. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Tants. 1912. Akvarell, tušš, paber. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus