Erinevad ökoloogiakäsitlused Screen City biennaalil

Screen City biennaal (17.–30.10.2019 Stavangeris, Norras) on esimene Põhjamaade kunstibiennaal, mis pühendatud liikuvale pildile ja selle seostele heli, uute tehnoloogiate ning avaliku- ja digiruumiga. Daniela Arriado ja Vanina Saracino kureeritud näitust pealkirjaga “Ecologies – Lost, Found and Continued” käis vaatamas Kumu kaasaegse kunsti kuraator Kati Ilves.

Kati Ilves ja Enrique Ramírez’i kohaspetsiifiline heli-performance “Tidal Pulse - Part II” (2019) 

Kati Ilves ja Enrique Ramírez’i kohaspetsiifiline heli-performance “Tidal Pulse – Part II” (2019)

Seekordne Screen City biennaal (SCB) pealkirjaga “Ecologies – Lost, Found and Continued” keskendus, nagu pealkirigi lubas, ökoloogia erinevatele käsitlusviisidele. Vaadates loodusliku ja tehisliku maailma järjest keerulisemaks kujunevat omavahelist suhet kliimakatastroofieelsetes tingimustes, otsis biennaal paralleelselt nii alternatiivseid lahendusi kui originaalseid visioone muutuva keskkonnaga toimetulekuks. SCB kinnitas tugevalt kliimadebati jõulisest sisenemisest kunstiväljale – üha rohkem kunstnikke ja kuraatoreid tegeleb keskkonda puudutavate teemadega. Lahendusi otsitakse nii tehnisintellektist kui šamanismist; kriitilised käsitlused vahelduvad düstoopsete fantaasiatega. Visuaalne keel, milles teosed on lahendatud, on samuti erinev, varieerudes dokumenteeriva iseloomuga videost tehniliselt ülinõudlike VR või 4K lahendusteni.

SCB kasutas teadlikult ära keskkonda, kus ta toimus. Stavanger on Norra naftapealinn, ka enamus näitusepaigad olid valitud väljaspool valget kuupi.

Mõned näited:

Flatform. That Which is to Come is Just a Promise. 2019

Mõjus videomontaaž Tuvalu arhipelaagis asuvast Funafuti saarest, kus kliimasoojenemise tagajajärjed – üleujutused ja põud – on eriti hästi jälgitavad. Teos ei näita midagi eriskummalist või apokalüptilist, vaid toob välja, kuidas tulevikku saavad iseloomustama tavaliste loodusnähtuste võimendatud versioonid.

2_Flatform – That Which Is To Come Is Just A Promise

Enrique Ramírez. Tidal Pulse – Part II. 2019

Ramírezi kohaspetsiifiline heli-performance toob publikuni Stavangeri olemuse läbi auditiivse kogemuse: sõites fjordikruiisilaevaga merele, komponeerib kunstnik reaalajas laeva heli veealuste naftapumpade mürga. Helikogemust täinedavad interjuud kohalikega, kellel palutakse mõtiskleda looduse, maavarade jmt teemadel.

3_Enrique Ramírez – Tidal Pulse II

Emilija Škarnulytė. Deep Point Cloud. 2019

Tugevat sensoorset kogemust pakkuv Deep Point Cloud Stavangeri katedraalis vaatas meie praegusele hetkele tagasi 10 000 aasta kauguselt tulevikust. Skarnulytė visualiseerib maailma, kust inimesed on välja surnud, maailma, mis on küll “siin”, aga tundmatuseni muutunud.

Emilija Škarnulytė. Deep Point Cloud. 2019

Kristina ÕllekUue ajastu Nautilus. 2018 

Uue ajastu Nautilus on Jules Verne’i kulusteosel „20000 ljööd vee all“ põhinev ruumiinstallatioon. Verne’i üheks innovaatiliseks ideeks oli mineraalide kaevandamine merepõhjast, mille rakendumist tänapäeva globaalkapitalistlikus käsitleb Õllek oma teoses. See, millest kirjutas Verne 19. sajandil, realiseerus kaks sajandit hiljem: mineraale kaevandav globaalne korporatsioon kannab nimetust Nautilus Minerals Inc ja nende huviks on uurida ning seejärel ekspluateerida merepõhja Paapua-Uus Guinea lähedal, kaevandamaks sealt koobaltit, vaske, kulda jne. 

Kristina Õllek. Uue ajastu Nautilus. 2018

Kati Ilves