Eneseloomine. Märkmeid näituse tööprotsessist

Tänasest on Kumu suures saalis avatud näitus “Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis”. Naiskunsti uurimise ja kureerimisega seotud küsimuste üle arutlevad näituse kuraatorid Anu Allas ja Tiina Abel.

Anu Allas ja Tiina Abel ajakirjanikele näitust tutvustamas. Foto: Karel Zova

Anu Allas ja Tiina Abel ajakirjanikele näitust tutvustamas. Foto: Karel Zova

Anu Allas: Näitusi, kus eksponeeritakse ainult naiskunstnike töid, eriti kui on tegemist laiema ajalise, geograafilise, temaatilise haardega vaadetega kunstis toimunule või toimuvale, on alati saatnud mõneti vastuolulised reaktsioonid. Ühest küljest vaevalt keegi kahtleb, et naiskunstnikud väärivad ja vajavad esiletõstmist ning tähelepanu. Kasvõi sellepärast, et pikka aega on neid süsteemselt tõeliselt suurteks peetud meeskunstike kõrval tagaplaanile jäetud.

Teisalt on ainult naiskunstnikele keskendunud näitustele ette heidetud, et sel viisil lõigatakse nad ära mitmesoolisest ja komplekssest maailmast, kus need kunstnikud on elanud ja tegutsenud, ning surutakse patroneerivalt omaruumi, justkui ei oleks nad võimelised väljaspool seda enese eest seisma. Lisaks panevad sellised näitused naiskunstnike teosed dialoogi esmajoones üksteisega ja võivad üle rõhutada nende kunsti „naisesust“, vaadates mööda asjaolust, et sugu on siiski ainult üks, ehk küll oluline subjektsuse kujundaja ning ei naised ega naiskunstnikud moodusta homogeenset kogukonda. Naiseks olemise viise on sama palju kui meheks olemise viise ning mõned neist võivad olla üksteisest sama kaugel või kaugemalgi kui „naiseks olemine“ „meheks olemisest“.

Samas pole muidugi kuigi viljakas strateegia see, mis lihtsalt lisab naiskunstnike teosed meeskunstnike loodud kaanonitesse ja narratiividesse ning jätab tähelepanuta asjaolu, et on terve hulk spetsiifilisi kunsti tegemise viise, mis on omased nimelt naiskunstnikele – mitte tingimata nende soo tõttu, vaid tänu nende ühiskondlikule positsioonile, maailma kogemise viisidele ning rohkem või vähem ette kirjutatud võimalustele selles maailmas toimida. Niisiis on kõigi naiskunstnikele keskenduvate või neile erilist tähelepanu pööravate näituste põhiküsimus, kuidas – millistes suhetes ja seostes – nende loomingut näidata. See küsimus viib omakorda fundamentaalsema ja palju keerulisema ülesandeni mõelda ümber kaanonid ja narratiivid, mis kujundavad meie arusaama kunstiajaloost nii, et naiskunstnikud oleksid osa neist narratiividest, mitte ei saaks nähtavaks ainult omaenese väikeste ja ääremaiste lugude kaudu. Keskme nihutamine ja kaanoni küsimuse alla seadmine on lõpuks olnud feministliku kriitika põhiline eesmärk, mitte projektiivne või isegi karikatuurne kunsti „soopõhine“ lugemine.

Foto: Karel Zova

Näitusevaade. Foto: Karel Zova

Tiina Abel: Arvestades kirjeldatud fooni, kerkib loomulikult esile küsimus, kuhu on „Eneseloomise“ näituse koostamisel sihitud. Meie peamiseks eesmärgiks oli vaadata üle naiste loodud säilinud kunstipärand, tõmmates seejuures piirid küllaltki laiaks. Fookuses on aeg 19. sajandi keskpaigast kuni 1950. aastate lõpuni ‒ esimestest siinkandis tegutsenud naiskunstnikest kuni sõjajärgsete kümnenditeni, mil ühelt poolt säilis sõjaeelne temaatika ja käsitlusviisid, teisalt aga kaasnesid nõukogude korraga ematsipeerumise uued, ideoloogilised vormid. Selle uurimistöö käigus selgus paraku, et me teame 19. sajandist ja 20. sajandi algusest küll kümnete naiskunstnike nimesid, kuid nende loomingust on kunstikogudes üpris vähe alles. Asjaolu, mis juba iseenesest kõneleb üsna selget keelt naiskunstnike nõrgast positsioonist kunstiväljal. Siiski hakkasid ka seda nappi materjali üle vaadates avanema žanrilised eelistuste, saatuste, mõjutajate ringi ja motiivide mustrid, mis korduvad kogu Euroopa naiskunstnike kujunemislugudes: piiratud kunstihariduse saamise võimalused ja seda kompenseeriv harjutamine muuseumides ja eraateljeedes, õppereisid Düsseldorfi, Berliini, Pariisi ja Itaaliasse, maalimismatkad kui oluline inspiratsiooniallikas, sajandivahetuse kunstnike empaatiline suhe natuuriga, peaaegu õelik kokkukuuluvustunne teiste naiskunstnikega, vallalisus/vabadus kui professionaalsel tasemel kunstiga tegelemise eeldus ja ühiskondlik norm, leiva teenimine kunstiõpetajana, tihtipeale pühendumine tarbekunstile ja käsitööle kui sobivamale ja Eestis ka tõsiselt arendamist vajanud valdkonnale. Emantsipeerumisprotsess, näituse üks olulisemaid fookusi, käivitus 19. sajandil juba professionaaliks saamise otsusega, kuid läbis näituse ajaraamides mitmeid etappe: I maailmasõja järgne aeg sünnitas moodsa naise, II maailmasõja järgsed poliitilised sündmused aga vormisid iseseisva, ent vaieldamatult samuti kaasaegsust hindava nõukogude naise kuju.

Näitused, kus nais- ja meeskunstnike loomingut koos eksponeeritakse, toimuvad ju kogu aeg, kuid soolise kogemuse esiletõstmine ei ole siin enamasti kõige olulisem eesmärk. Näitus „Eneseloomine“ pakub lihtsalt ühe lähenemisnurga kunstiajaloole, mis pole parem ega halvem kui mõni teine, kuid annab siiski võimaluse tuua nähtavale teosed, mis ei kuulu tavaliselt isegi professionaalsete kunstiteadlaste igapäevases kasutuses olevasse pildimällu. Pealegi oli minu jaoks tihti huvitavam mitte niivõrd soolise jälje ülesvõtmine, kuivõrd naiskunstnike tegutsemise mõju kogu siinsel kunstiväljal toimuvale. Näiteks 19.−20. sajandi vahetuse baltisaksa maalijatel on meie kunstiajaloos väga oluline koht loodusläheduse idee arendamisel. Professionaalne eneseteostus ei pruukinud ka naiskunstnike puhul olla sugugi alati seotud intiimsuse ja sooviga jääda ühiskondlikult aktsepteeritavatesse piiridesse, nagu vahel eeldatakse.

Anu Allas. Foto: Karel Zova

Anu Allas. Foto: Karel Zova

Anu Allas: Hoolimata eespool sõnastatud probleemidest ja mööndustest keskendub näitus siiski nimelt naiskunstnikele ja eraldab nad meeskunstnikest. Üks võimalus on mõista seda käiku tõepoolest vajaliku sammuna, mis juhib naiskunstnike tegevusele tähelepanu, võimendab seda ja kiirendab nende kunstiajalukku integreerimise protsessi. Pikemas perspektiivis pole mõistagi mõttekas jääda tegema ainult naiskunstnikele keskenduvaid näitusi; näiteks on ka meie Ateneumi kolleegid tõdenud, et nemad sedalaadi näitusi pigem enam ei tee (välja arvatud väiksemad ja spetsiifilisemad naiskunstnikke käsitlevad projektid), sest nende jaoks on see juba läbitud etapp. Skandinaavia muuseumid on naiskunstnike integreerimises pealiini kunstiajalukku ilmselt kõige kaugemale jõudnud, kasvõi kui mõelda lisaks Ateneumi näitustele Stockholmi Moderna Museeti (pidevas muutumises olevale) püsiekspositsioonile, mis algab Hilma af Klintiga ning kõneleb kõigist perioodidest ja teemadest kunstiajaloos võrdselt läbi nais- ja meeskunstnike loomingu. Mujal maailmas on olukord naiskunstnikele tähelepanu pööramisel väga erinev ja veelahe ei jookse tingimata „progressiivse“ keskuse ning „mahajäänud“ perifeeria piiril.

Eesti esimene (ja siiani üks väheseid) süsteemselt naiskunstnikke tutvustavaid ettevõtmisi on 1990. aastatel alustatud Adamson-Ericu muuseumi näitusesari „Eesti esimesi naiskunstnikke“ (mis on tutvustanud nt Lydia ja Natalie Mei, Agathe Veeberi, Salome Trei, Aino Bachi, Karin Lutsu, Ann Audova, Ellinor Aiki jt loomingut), millele on 2000. aastatel lisandunud mitmed suuremad naiskunstnike isikunäitused Tartu Kunstimuuseumis (Karin Luts, Malle Leis, Julie Hagen-Schwarz); Kumus on naiskunstnikke esile tõstetud esmajoones kaasaegse kunsti korrusel (Ene-Liis Semper, Merike Estna, Anu Põder, Katja Novitskova). Viimastel aastatel on naiskunstnike teema suuremates ja väiksemates näituseprojektides üha enam esil olnud (nt ka käesoleva 2019. aasta alguses kureeris Kadri Asmer Tartmusis näituse „Isekeskis. Naine kujutamas naist“) ja küllap see jätkub veel mõnda aega. Kumu näituse esimene eripära sel taustal on tema mastaap ja ajaline haare, mis on küllaltki erandlik mitte ainult siinses kontekstis, vaid ka laiemalt. Üsna palju on tehtud näitusi, mis toovad esile nn moodsa naise või uue naise manifestatsioonid 20. sajandi esimeste kümnendite kunstis või siis vaatavad laiemalt naiskunstnike rolli modernistliku kunsti kontekstis. Meie alustame 19. sajandi esimesest poolest ja lõpetame varase nõukogude ajaga ning seega hõlmame mitmeid väga erinevaid ajaloolisi perioode, kus naise roll, tema kujutamise viisid ning naiskunstnike positsioon on olnud radikaalselt erinev.

Näitusevaade. Foto: Karel Zova

Näitusevaade. Foto: Karel Zova

„Eneseloomine“ on ühest küljest seni kõige suurema haardega Eesti naiskunstnike näitus, mis samas ei põhine ainult siinsel materjalil, vaid sisaldab võrdlust Soome kunstiga. Regionaalne perspektiiv võiks muidugi olla märksa laiem ja hõlmata ka näiteks kogu endist Eesti- ja Liivimaa ala või ka ülejäänud Baltikumi, aga see jääb esialgu järgmiste näituste hooleks. Selle kõrvutuse üks eesmärke on avardada arusaama Eesti naiskunstnike loomingust – ja Eesti kunstist – viisil, mis näitab seda alati seotuna millegi väljaspoolsega, teiste piirkondade ja kultuuridega. Mitmed Eesti naiskunstnikud õppisid Soomes ja külastasid Soomet ning samas on näitusel kaudselt esindatud regioonide ring mõistagi märksa laiem, alates Peterburist ja Düsseldorfist kuni Pariisi ja Moskvani, rääkimata sellest, et Eestit esindavad nii baltisaksa kui ka eesti rahvusest kunstnikud, Soomet nii soomlased kui ka soomerootslased jne. Selle võrdluse eesmärk ei ole tingimata süüvida ühe või teise maa kunsti eripäradesse või nendevahelistesse sarnasustesse (ehkki näitusel näeb mõlemat), vaid osutada iga geograafilist ja kultuurilist regiooni kujundavale seoste võrgustikule, mis on alati avatud, üldjoontes kõigi piirkondade puhul sarnase dünaamikaga ja detailides alati spetsiifiline. Selles mõttes on nais- ja meeskunstnike suhe kunstiajaloos mõneti sarnane regiooni ja rahvuse suhtele: selleks, et integreerida naiskunstnikud võrdsetena kunstiajalukku, on vaja seada küsimuse alla meeskunstnike loodud kaanon, selleks, et tuua esile kunsti regionaalne mitmekesisus, on vaja seada küsimuse alla rahvus kui homogeenne olem.

Tiina Abel. Foto: Karel Zova

Tiina Abel. Foto: Karel Zova

Tiina Abel: Soome naiskunstnike teosed on näituse üks visuaalsetest dominantidest. 19. sajandil tegutsenud maalijatele pühendatud osa peaks andma aimu kunstisuundadest ja -keskustest, mis Soome naiskunstnikke nende eneseloomisprotsessis aitasid ja vaimustasid. Neis laiemasse Euroopa kunstipilti haakumistes on paralleele ka siinsete naiskunstnike loominguga, kuigi Eesti kunstnikud jõudsid professionaalsete ambitsioonidega suurtesse kunstilinnadesse (Julie Hagen-Schwarz on siin suur erand) ja hetkel aktuaalsete kunstiideedeni mõnevõrra hiljem. Pigem võib rööpsust märgata käsitletavas aines ja meeleolus, just teemad ja pildiaines avas võimaluse kahe maa kunstnike kõrvuti eksponeerimiseks. Professionaalse taseme erinevus paistab muidugi silma, sest Soome andekate naiskunstnike esimeste põlvkondade võimsus ongi kaunis erandlik.

Täispikka vestlust loe näituse “Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis” kataloogist (link e-poodi).

 

Näitusevaade. Foto: Karel Zova

Näitusevaade. Foto: Karel Zova