Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus

22. maist on Kumu suures saalis avatud retrospektiivnäitus „Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus”. Oleme juba varasemalt tutvustanud Keskküla loomingu märgilisi teoseid, avaldame nüüd soojendusena lõigu Anders Härmi kuraatoritekstist, mis on täispikkuses loetav näitusega kaasnevast kataloogist.

KESKKÜLA img366_teh w820

Ly Lestberg. Ando Keskküla. 2000. Foto. Erakogu

24. märtsil 1950 Saaremaal Pöides sündinud Ando Keskküla on eesti kunstis kahtlemata fenomen. Sisenedes kunstiväljale juba üliõpilasena 1960. aastate lõpus rühmituse SOUP ’69 liikmena, nn liitpopi või „1970. aasta põlvkonnaga“, liikus ta sealt 1970. aastate keskel edasi ühelt poolt animafilmi, teisalt hüperrealistliku maali juurde. Sama kümnendi lõpus loobus ta animatsioonist ning hakkas maalidel realistlikena näivaid kujutisi demonteerima ja dekonstrueerima, kuni jõudis ka täiesti abstraktsete vormideni 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel, mil vaimustus paralleelselt kõigepealt videokunsti võimalustest ning siis juba interaktiivsest installatsiooni- ja uue meedia kunstist laiemalt. Sel viisil elas Keskküla ühena vähestest oma põlvkonna kunstnikest üsna valutult üle nii siirde nõukogude kunstisüsteemist üheksakümnendate rahvusvahelisele kunstiväljale kui ka sellega kaasnenud diskursiivse pöörde. Erinevalt paljudest põlvkonnakaaslastest ei olnud siin tema kui kunstniku jaoks konflikti, sest ta tegeles edasi enam-vähem samade küsimustega, mis tema loomingut tervikuna läbisid ning mis olid ühtviisi olulised nii 1970. ja 1980. aastatel kui ka 1990. aastatel.

Ühelt poolt oli see küsimus reaalsusest ja realismist, tegelikkuse ja kujutise suhetest; tegelikkuse illusiooniga manipuleerimisest, millega kunst mängib ja mida ta samas uurib. Seetõttu ulatub tema haare alati kunsti traditsioonilistest piiridest välja, poliitilisse ja sotsiaalsesse ruumi. Keskküla tituleeris end ka ise „realist-tüüpi“ kunstnikuks. Ta võttis oma loomingu tervikuna kokku nii:

„Ma olen kogu aeg üritanud tegelda oma maalides realismi küsimusega kõige laiemas mõttes, just selles mõttes, kuidas reaalsuse reaalne kujutis ei ole üldse reaalne ja mis selle kujutisega toimub. Ja praegu, kui on tekkinud uued vahendid ja uued võimalused, olen ma proovimas sellist kunsti laadi, mida nimetatakse siis interaktiivseks ning mis oma olemuselt on vaatajaga suhtlev.“

Võib vast väita, et Keskküla jaoks on probleem jäänud samaks, muutusid vaid vahendid, millega reaalsuskujutelmi luuakse ja mis avavad talle kui kunstnikule uued mängumaad. Teisalt on tema huvi keskmes alati küsimus asjade, tehiskeskkonna ja uute tehnoloogiate mõjust meie tegelikkuse tajule, mille siinkohal „tehnodeeliaks“ või tehnodeelseks tajuks tituleerin, laenates mõiste hoopis järgmise põlvkonna kunstnikelt, Rühm T ideoloogidelt Raoul Kurvitzalt ja Urmas Murult.

Tehnoloogia ja psühhedeelia mõistete kreatiivsel ühendamisel saadud termin võiks aga Keskküla kontekstis tähistada pigem selle uurimist, kuidas nägemise, vaatamise ning tajumise võimendamise ja muundamise tehnoloogilised proteesid ei muuda mitte üksnes maailma tunnetamise viise, vaid ka isiksuse loome-protsesse. Oma interaktiivseid videoinstallatsioone kommenteerides ütles Keskküla üsna tabavalt, et vaatajale jääb tunne, et tema kontrollib ja liigutab teost, kuigi tegelikkuses on asi vastupidi – hoopis teos liigutab vaatajat. Niisiis võiks seda mõtet järgides öelda, et tehnoloogiad, mida Keskküla oma kunstis on aegade jooksul rakendanud – alates fotograafiast, aerograafist, animatsioonist ja videost interaktiivsete tehnoloogiate ning internetivõimalusteni välja –, ei loo mitte ainult uusi maailma tajumise ja kompamise viise, vaid ka uut subjekti, mis tekib „tehniliste võimaluste loogika ja inimliku irratsionaalsuse ristumispunktis“, nagu väljendusid Muru ja Kurvitz. Sellise iseenesest mcluhanliku mõtte, et tehnoloogiad kui inimese „pikendused“ muudavad ka subjekti, leiab juba Keskküla diplomitööst. Aga alustame siiski algusest.

Edasi loe näitusega “Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus” kaasnevast kataloogist.