Õueeksperiment: Muthesiuse Kunstikõrgkooli üliõpilaste installatsioonid Kumu sisehoovis

24.04.14–31.08.14
Kumu sisehoov

Max Weisthoff “mass”

Tänapäeva ühiskonnas kerkib järjest rohkem esile küsimus kunstniku identiteedi kohta. Mida kunstnikud tahavad? Mis neid liikuma paneb? Mida tähendab loominguline töö? Millised on ootused nii iseendale kui kunstile? Need küsimused on tingitud muutustest nii kunstikäsitluses kui ka -hariduses. Senine autonoomse kunstiteose idee, mis peab oluliseks originaali ja selgelt eristuvat kunstnikupositsiooni, on vahetumas pideva katsetamise vastu.

Nelja noore kunstniku sooviks ongi mängida nn vaba ruumiga, pannes end võimalikult mitmekülgselt proovile. Kunstnikud otsivad ja avastavad vorme, mida saab mänguliselt lahti mõtestada. Erilist huvi tuntakse seejuures ruumi erinevate kasutusvõimaluste ning valitud materjalidest tekkinud koosmõjude vastu.

Õueeksperimendis osalevad Torben Laib, Hendrik Lörper, Jenny Reißmann ja Max Weißthoff oma installatsioonidega, mis on kohandatud just Kumu arhitektuursesse keskkonda. Näitus, mille kuraatoriteks on prof Elisabeth Wagner koos skulptor Hendrik Lörperiga, avaneb 24. aprillil üritustesarja Saksa Kevad 2014 raames, mis toimub koostöös Goethe Instituudiga Eestis, Muthesiuse Kunstikõrgkooli ja Kumu kunstimuuseumiga.

Torben Laib (1991)
Pass. 2013. Heliinstallatsioon
Kumu asukoht, merelähedus koos laevaviledega teeb sisehoovist ideaalse installatsioonipaiga. Kord päevas tekib helide abil muuseumi sisehoovi alpimaastik, kus alpisarvede üksikud signaalid muutuvad korraga traditsiooniliseks meloodiaks.

Hendrik Lörper (1977)
Lipud Kumule. 2014. Kineetiline skulptuur
Hoovi arhitektuursesse keskkonda sobitatuna loob skulptuuri tehniline teostus stereotüüpsete ja loomuomaste liigutuste jada, mis püüab analüüsida nii iseennast kui ka kõnetada valitud asukohta. Skulptuuri toimekas monotoonsuses avab ruum end tragöödiale, huumorile ja luulelisusele.

Jenny Reißmann (1974)
Asunikud. 2014. Skulptuur
Orgaaniliselt laialivalguv konstruktsioon seotakse muuseumi arhitektuuriga, mis tekitab tunde, et see on hoonega sümbioosis või siis parasiit.

o.T. 2012.Skulptuur
Nimetu – pliiga kaetud karkass imiteerib voodialust tühimikku. Selle hermeetiliselt suletud vorm meenutab sarkofaagi ning viitab isoleeritusele.

Max Weißthoff (1988)
mass. 2013. Ruumiinstallatsioon
Pikuti lahti lõigatud ning seejärel üksteisega kokku õmmeldud jalgratta sisekummid moodustavad tasapinnalise struktuuri. Tekkinud raskepärane „mass” sekkub sisehoovi lahendusse, jättes osa sellest enda varju.

Tasuta