Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus

31. august 2012 – 6. jaanuar 2013
3. korrus, B-tiib

1-eesti-kunstnikkude-ryhma-liikmed-1925-ekmEesti Kunstnikkude Rühma liikmed 1925. aastal. Vasakult esimene rida: Märt Laarman, Juhan Raudsepp, Friedrich Hist, Henrik Olvi. Teine rida: Arnold Akberg, Felix Randel, Eduard Ole. Eesti Kunstimuuseum

Näitus „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus” annab ülevaate Eesti ja Läti riiklikest kollektsioonidest ning erakogudest pärit töödega Eesti esimese avangardse kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühm arenguloost. Näitusega kaasneb rikkalikult illustreeritud eesti- ja ingliskeelne raamat. Uuendusena on näitusel võimalik lugeda teoste kohta lisainfot QR koodidelt, mis valmisid koostöös EMTga.

„Kunstiteos oli Eesti Kunstnikkude Rühma autorite jaoks iseseisev organism, mis lähtus joonte, värvide ja pindade omavahelistest suhetest,” ütles näituse kuraator Liis Pählapuu. „Kunstnike poolutoopiliseks eesmärgiks oli soov kujundada ümber argine elukeskkond, inimesi eristavate rahvuslike piiride asemel otsisid nad üldinimlikku.”

Kumu pikaajalise toetaja EMT juhatuse esimees Valdo Kalm tõi välja, et nii nagu otsisid uuenduslikkust Eesti Kunstnikkude Rühma autorid, otsib ka Kumu iga näituse juures uusi innovaatilisi võimalusi. „Praeguse näituse juures on selleks QR-koodide kasutamine tööde kohta lisainfo andmiseks – lahendus, mida kunstinäitustel pole seni katsetatud.”

Eesti Kunstnikkude Rühm (EKR, Rühm) asutati 1923. aastal. Rühmituse tuumiku moodustasid esmalt Lõuna-Eesti päritoluga kunstnikud, nagu Jaan Vahtra, Eduard Ole, Friedrich Voldemar Hist ja Juhan Raudsepp. Hiljem kandus Rühma tegevus Tallinnasse, kus selle suunamises hakkasid suurt rolli mängima kunstnikud Arnold Akberg, Henrik Olvi ja eriti Märt Laarman, kellest kujunes ka grupi jõulisemaid teoreetikuid. EKRi on käsitletud kui esimest avangardrühmitust Eesti kunstiloos. Rühma püüe rahvusvahelisusele, loominguliste ideede kompromissitus, teatava Zeitgeisti ehk ajavaimu tunnetamine ja selle uue aja nõuetele vastava kunsti otsingud kinnitavad igati EKRi avangardset iseloomu. Rühma kunstnike loomingu peatelje moodustavad püüdlused geometriseeritud vormide poole, ratsionaalse ja funktsionaalse kunsti ideed.

Rühmituse teada-tuntud maali- ja graafikaloomingu kõrvale toob näitus fragmente ka kunstnike teistest tegevusaladest. Nii leiab siit näiteks Jaan Vahtra ja Märt Laarmani ajakirja- ja raamatukujundusi kui rahvusvahelises kontekstis kõige kaasaegsemateks ja kõrgetasemelisemateks valdkondadeks kujunenud nähtusi. Lavakujundustes on Edmond Arnold Blumenfeldti ja eelkõige Henrik Olvi tööd unikaalseteks näideteks konstruktivistliku lähenemise sissetoomisest. Täiesti uue tasandi loob teatrikujunduse arengu kontekstis Olvi idee teatrikunstnikust kui tervikliku lavaruumi arhitektist.

EKRi loost on tuntud selle liikmete kontaktid Läti tolleaegsete kunstnikega, mis viisid 1924. aastal ka ühisnäituste korraldamiseni Tartus ja Tallinnas. Vähem teatakse Eestis aga Eesti kunstnikele arvatavasti suures osas teednäitavas rollis olnud Riia Kunstnike Grupi liikmete loomingut.

Oto Skulme, Romans Suta, Aleksandra Beļcova, Niklāvs Strunke jt. Läti autorite loomingu eksponeerimine EKRi tööde kõrval avardab ühelt poolt võimalust heita pilk neid ühendanud kunstimõtte eri avaldusvormidele ja teisalt püüab aga pakkuda terviklikumat pilti 1920. aastate kunstisuunast, mis paljude hilisemas sõjas hävinud Rühma tööde tõttu võiks jääda muidu küllalt episoodiliseks. Vojtěch Lahoda on käsitlenud Ida-Euroopa kunstnike tõukumist varasemast Lääne-Euroopa kubismikihistusest kui kubismi „tõlkimist” Kubismist saab läti ja eesti kunstnikele justkui teeviit, mille abil suhelda sellest hargnevate kihistuste ja suguluses olevate värskete kunstisuundadega, nagu konstruktivism, purism, neoplastitsism.

EKRi tekkes võib näha ka üht reaktsiooni sõjajärgsele kultuurisituatsioonile. Üldise vaikse kulgemise kõrval hakkas erinevatel aladel tekkima rühmitusi, mis tajusid resigneeruva kodanlaste ühiskonna painet ja seadsid eesmärgiks uuenemise, seda sageli vastandumises vanale. Uus aeg linnadesse koonduvate inimhulkade probleemidega nõudis ka uusi eesmärgipüstitusi kultuuris. Iseloomulik on, et kogu tulevikumaailmale orienteeritud intellektuaalne seltskond pooldas sageli vasakpoolseid vaateid. Rühma kunstnike grupeerumine oli kindlasti oluline oma kunstinägemuse jõulisemaks esiletõstmiseks ühiskonnas, mis polnud oma arengutasemelt veel võimeline suhestuma abstraktsioonist lähtuva visuaalse keelega. Ka kunstikriitika tasandil jäid adekvaatseid seoseid pakkuvad kommentaarid pigem eranditeks.

EKRi põhimõtteid, mis nägid kunstil üldist, ümbrust teisendavat ülesannet, ei tajunud Eesti kitsas kultuuriruum ja lühikese ajalooga kunstipublik fundamentaalse suunamuutusena, vaid pigem ajas peagi mööduva nähtusena. Euroopa kunsti radikaalsusest eemalduvat ja reaalse kujutamisele tagasi pöörduvat tendentsi, mis segas eri suundades modernistlikke võtteid klassikaliste väärtuste ja natuurilähedusega, toetas ka sõjajärgne stabiilsusele ja rahvuslikkusele rõhuv poliitiline plaan. Rühma haripunktis Laarmani välja hüütud vanu sõjajärgseid varemeid hülgav konstruktivistide manifestidest tõukuv kunstikreedo ei leidnud keskteed hindaval kunstimaastikul enam kõlapinda. Sarnaselt teistel aladel tegutsenud uuenduslikele kunstilist ideelisust kõrgelt hindavatele nähtustele, on ka EKR vaadeldav lühikese ja intensiivse eksperimendina, mille õnnestumist ei määranud selle kaasaegse kunstipubliku mõistmatus, vaid Eesti kunsti toodud põhimõtted, mille avastamisele ja järgimisele suundusid mitu Rühma kunstnikku aastakümneid hiljem, näidates EKRi loodud geomeetrilise maailma aegumatust.

Näituse kujundaja on Tõnis Saadoja, raamatu kujundaja ja näituse graafiliste lahenduste autor on Angelika Schneider.

Näitusega kaasnevas raamatus vaadeldakse rühmitusse kuulunud kunstnike loomingut, pakkudes sissevaateid selle olulisemate autorite kujunemisesse. Samuti antakse ülevaade EKRist rahvusvaheliste kunstisuunade kontekstis ning suunanäitajaks olnud avangardsetest nähtustest tolleaegses Eesti kirjanduselus. Artiklite autorid on näituse kuraator Liis Pählapuu, kirjandusteadlane Tiit Hennoste ja kunstiajaloo professor Vojtěch Lahoda (Tšehhi).

Näitus „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus” on avatud Kumu kunstimuuseumis 6. jaanuarini 2013.