Konfliktid ja kohandumised: nõukogude aja kunst Kumus

Kui Kumu kümme aastat tagasi avati, jagati muuseumi püsiekspositsioon kaheks osaks: 3. korrusel algab see 18. sajandi kunstiga ja lõppeb II maailmasõjaga, 4. korrusel võib näha nõukogude aja Eesti kunsti. Juba tol ajal oli juttu, et ekspositsioon ei ole mõeldud millekski igikestvaks ning võimalikke vaateid Eesti kunsti ajaloole on palju. Tõenäoliselt ei muutu tulevikus mitte ainult väljapanekute sisu, vaid ka ajalised piirid, mis haaravad endasse järk-järgult 1990. aastad ja hilisemad kümnendid.

Siiski on Kumu 10. sünnipäevaks avatav 4. korruse uus püsiekspositsioon pühendatud veelkord tervikuna nõukogude ajale ning seda mitmel põhjusel. Sõjajärgne kunst kipub jääma kuskile hämarale ning muutlikule alale klassika ja kaasaja vahel. Ta on piisavalt lähedane, et põhjustada teravaid debatte, nii halvakspanu kui ka kangelasmüüte, ning piisavalt kauge, et olla väga lihtsalt mõistetav. Kumu avamise aegne diskussioon sotsrealismi eksponeerimise teemal näitas vägagi selgelt, kui erinevad võivad olla arusaamad sellest, mis on meie „oma“ kunst ning milline kunst on piisavalt väärtuslik või huvitav, et seda näidata ja sellest rääkida.

Enamiku sotsialistliku minevikuga Ida-Euroopa kunstimuuseumide sõjajärgse kunsti ekspositsioonides on kesksel kohal kunsti suhe võimuga. Selle suhte käsitlemiseks on väga erinevaid viise. Üks võimalus on tuua rõhutatult esile nende kahe vaheline konflikt, näidata survemehhanisme, mis sotsialismimaade kultuuri kujundasid ning traumat, mida need põhjustasid. Teine võimalus oleks püüda „võõras“ ja võimumeelne kunst kõrvale heita ning otsida kunstist esmajoones – ükskõik kui raskesti määratletava – loomingulise vabaduse manifestatsioone, mis avaldusid vaatamata ühiskondlikele oludele.

Lisaks võib sotsialismiaega nostalgiliselt inimlikustada, keskenduda igapäevaelu väikestele veidrustele, ihadele ja illusioonidele, mis ilmnesid ka kunstis. Kõik need võimalused on sotsialismiaja kunsti eksponeerimist mõjutanud, kuid viimastel aastatel on vaated sellele ajale muutunud pigem tasakaalustatumaks. See on minevik, millega tuleb hakkama saada ja mis – nagu iga ajastu – sisaldab nii tragöödiat kui ka komöödiat.

Kumu uues nõukogude aja kunsti ekspositsioonis on kesksel kohal kunsti ja kunstniku suhe tema keskkonnaga: nende kahe vastasseisud, kohanemised, lähenemised, kaugenemised. Sellega seoses on väljapaneku kõige nähtavam muutus arhiivikoridor, mis läbib kogu näitust ning tuletab meelde või tutvustab tollase kunsti sünnikeskkonda. Tegemist ei ole ülevaatega Nõukogude Eesti ajaloost, vaid pigem tähenduslike fragmentide – fotode, tekstide, filmide – kogumiga, mis kajastab nõukogudeaegse igapäeva- ja kultuurielu erinevaid tasandeid, ametlikest rituaalidest hipiliikumiseni.

See taust peaks aitama mõista, miks võib mõni väike porine pilt olla tähenduslikum ja tegelikkust paremini kajastav kui suured värvilised pannood, miks oli sürrealism nõukogude ajal nii populaarne kunstisuund, miks lõid kunstnikud oma teostes nii sageli igapäevast kaugeid fantaasiamaailmu või mis tõi neid teisalt uuesti igapäeva juurde tagasi.

Sotsrealism on endiselt eksponeeritud, muuhulgas sellepärast, et kõik nõukogude aja kunsti kujundanud hoiakud, väärtused, vabanemise mudelid, eelistatud väljendusviisid olid ühel või teisel moel seotud ametliku kunsti nõudmiste, nendest ärapöördumise või nendega kohanemisega. Ekspositsioonis ei ole väliseesti kunsti, kuna näitus lähtub eeldusest, et Eesti kunsti ajalugu on eelkõige see ajalugu, mis on sündinud siin, ühes konkreetses kohas ja keskkonnas. See ei tähenda loomulikult, et väliseesti kunstist ei võiks teha väiksemaid või suuremaid näitusi. Muuhulgas on selleks ekspositsiooni ühes otsas väikeste vahelduvate väljapanekute jaoks mõeldud projektiruum.

Teine silmatorkavam muutus seisneb selles, et nõukogude aja kunsti ekspositsiooni on kaasatud mõned hilisemad, nõukogude ajale tagasi vaatavad – või tänaste, kuid nõukogude ajast tulenevate probleemidega tegelevad – teosed (Peeter Linnap, Marge Monko, Kristina Norman). Nende tööde eesmärk on mitmekesistada vaateid minevikule ning ühtlasi rõhutada, et kogu ekspositsioon on üks võimalik tagasivaade (või vaadete kogum), mis on avatud diskussioonile ja mis paratamatult ei ole ammendav.

Viimastel aastakümnetel on palju räägitud sellest, et meid ümbritseb üha rohkem pilte, mis aga ei tähenda tingimata, et oskaksime alati piltidega kriitiliselt ümber käia. Me kaldume pilte uskuma ja usaldama, me reageerime neile, laseme end mõjutada, kujundame nende põhjal oma maailma- ja elumudeleid. Kui tahta kunsti abil midagi õppida ja õpetada, siis üks neist asjadest võiks olla oskus näha piltide taha, oskus küsida, kuidas pildid toimivad, mida nad tahavad ning miks nad on sellised nagu nad on. Lisaks kõigele muule pakub nõukogude aja kunst – sealhulgas sotsrealism – piltidega ümberkäimise kompetentsi arendamiseks suurepäraseid võimalusi.

Anu Allas