Uks Euroopa avangardi ajalukku

22. juulini on Kumu aatriumis avatud koostööprojekti „Forgotten Heritage – European Avant-Garde Art Online“ näitus „Ust ju pole …“, mis tutvustab Euroopa kunstiavangardi tundmatumaid peatükke. Heneliis Notton Kumu noorteklubist ja näituse toimkonnast annab ülevaate näituse saamisloost.

Jaanuarikuus istusid ühe laua taha kümme erineva vanuse, erinevate tulevikuplaanidega ja erineva emakeelega noort eesmärgiga panna aprilli lõpuks kokku üks digiarhiivi Forgotten Heritage arhiivil põhinev näitus, ainsaks piiranguks selle mahutamine Kumu fuajeesse. Esimestel kohtumistel istusid noored pika laua taga ning jälgisid hoolikalt ümbrust. Keegi ei osanud selle loomevabadusega alguses midagi peale hakata. Samamoodi istusin mina selle laua taga ja üritasin mõistatada, kes on need inimesed ning kuidas nendega koos töötada. Esialgset ma-ei-julge-midagi-välja-pakkuda-tunnet aitasid pehmendada kohtumised kuraatoritega ning julgustus projekti koordinaatorite, Liisi Raidna ja Annika Räime poolt.

Kuna tänu Anu Allasele ja Madli Ehasalule oli meil olemas ettekujutus kuraatoritööst, hakkasid vaikselt tekkima esialgsed ideed. Seisime kambakesi fuajees ning jooksime ühe nurga juurest teise juurde, et läbi käia kõige lennukamadki ideed. „Sinna lakke võiks midagi riputada“ ja „Põrandal võiks suur vaip olla“. Mõtteid oli palju ning iga päevaga tekkis neid aina rohkem juurde. Suur vabadus ei välistanud üht ega teist varianti. Vahepeal tekkis hirm, et äkki me ei jõuagi konsensusele ning lõpptulemus näeb välja nagu lastepeojärgne mängutuba – igast nurgast paistab midagi värvilist ja mööda tuba vedeleb fragmente igaühe erinevatest soovidest.

Andres Toltsi näitusel koos kuraator Anu Allasega (foto: Annika Räim)

Andres Toltsi näitusel koos kuraator Anu Allasega (foto: Annika Räim)

Lahendus saabus siis, kui me jagasime end väiksemateks gruppideks. Ülesandeks oli töötada välja kindel visioon valmisolevast näitusest. Jällegi, piire ei olnud. Saime ühel vaheajapäeval oma grupiga kohvikus kokku ja arutasime plaane. Alguses justkui ei saanud vedama. Kõik olid valinud välja mõned teosed, kuid üksteisega need eriti haakuda ei tahtnud. Sülearvutitega kohvitasside vahel manööverdades kammisime üheskoos digiarhiivi läbi. Järsku tuli idee, et näitus võiks olla kinnises ruumis, kuhu inimene sisse mahuks. See võiks olla üks kuup. Lisaks võiks seal olla voodid, kus inimene saaks pikali lamada. Ja kõik teosed võiksid meenutada ühte pikka ja veidrat unenägu!

Järgmisel kohtumisel tutvustasid kolm gruppi oma ideid. Idee kuubist oli ju hea, aga voodid määrduksid kiiresti ja teoseid laes näidata oleks tehniliselt keerukas. Samuti ei julgeks osad inimesed nendesse ronida ning unenägusid näha. Ja kas see mahuks üldse eelarvesse? Vabaduse mõiste hakkas meie peas nüüd teistmoodi tööle. Piirid on kuskil olemas, kuid need pole just selgesti nähtavad. Pidime neid piire ise kompima ja leidma lahenduse, mis vabalt piiridesse mahuks.

Õnneks pakkus järgmine grupp välja idee vabadusest. Nüüd tekkis irooniline kooslus kinnisest ruumist ja vabadusest. Sellest arenes vundament kogu järgnevale protsessile. Mängisime ideega vabadusest. Edasiselt lõid osad meist seoseid inimese spirituaalse vabadusega, kuid osad jällegi vabadusega poliitilises mõttes. Eelmise sajandi kunsti hulgast leidsime palju ühiskonnakriitilisi teoseid, millest osad jõudsid ka näitusele. Samas võib lugeda vabaduseks mõelda kastist väljas. Sellist uudset mõtlemist toetab just nimelt avangardkunst.

Leppisime kokku, et teosed projitseeritakse seintele. Nüüd pidime langetama kindla otsuse teoste suhtes. Selle toimumine oli kõige stiilipuhtam näide demokraatiast. Annika ja Liisi andsid meile paki erinevate teostega ning meie püüdsime asetada need kuupi ja selle sees valitsevasse vabadusse. Istusime tarkade nägudega pika laua taga ja hääletasime ükshaaval iga teose poolt. Oli teoseid, mis võitsid sajaprotsendilise poolehoiu, kuid ka vastandeid, mis ei pälvinud kellegi heakskiitu. Need teosed, mis said umbes-täpselt poolte heakskiidu, arutasime kõik koos läbi ja langetasime selle põhjal lõpliku otsuse. Lõpuks olid kõik rahul ning tekkis juba väike ootusärevus, et milline lõpptulemus välja näeb.

Töötamas andmebaasiga Madli Ehasalu juhendamisel (foto: Liisi Raidna)

Töötamas andmebaasiga Madli Ehasalu juhendamisel (foto: Liisi Raidna)

Pilt muutus veelgi selgemaks, kui Eestisse saabus kujundaja Poolast. Hoidsime pöialt, et kujundajale sobib meie poolt väljatöötatud plaan. Kui me järjekordsel neljapäeva õhtul Kumus kokku saime ning pika laua taha istusime, ütles kujundaja, et talle väga meeldib mõte suurest kastist. Kujundaja saabus juba valmisolevate joonistega, millel olid täpsed mõõdud. Nüüd oli tehtud valik isegi materjalide ning täpsete ehitusdetailide kohta. Märkisime fuajeesse kasti täpse asukoha, tänu millele võis natukese ettekujutusvõimega juba näitust külastada.

Veel oli vaja välja mõelda näituse pealkiri ja kirjutada saatetekst. Pealkiri tundus midagi suurt ja tähtsat, nii et keegi ei julgenud seda vastutust enda peale võtta. Lõpuks see siiski tuli: „Ust ju pole“. Tundus ilmselge, et vabadust piirav element on uks. Samuti on uks vajalik pääsemaks vabadusse. Kuna kujund toimis mõlemat pidi, meeldis pealkiri kõikidele tiimi liikmetele.

26. aprillil kõndisime kahe teise kuraatoriga bussipeatusest Kumu poole. Garderoobi suundumise asemel jooksime nagu õhinaga äsjavalminud näitust uudistama. Nüüd oli see siis päris. Musta värvi ja käegakatsutav. Teosed vahetusid seinal ning meie tiirutasime kasti ümber nagu see oleks tõeline arhitektuuripärl. Kui palju sigimist ja sagimist võib nõuda üks vaba kast!

Projekt oli nagu simulatsioon kunstimaailmas töötamisest. Puutusime kokku paljude erinevate inimestega ning jättes kõrvale kõik uued kogemused, saime me valmis ka näituse. Näitus füüsilisel kujul on kõigest mõne kuupmeetri suurune, kuid meie ja kõikide külastajate mõttelendu pole võimalik mõõta ei detsiliitrites ega ka meetrites. Loodetavasti leiavad kõik lugejad ühel hetkel oma tee nüüdseks juba korduvalt mainitud kasti.

Näitus "Ust ju pole" avamise päeval (foto: Annika Räim)

Näitus “Ust ju pole” avamise päeval (foto: Annika Räim)