Täna algab 3. Kumu kunstifilmide festival Kuff

Täna saab alguse juba kolmas Kumu kunstifilmide festival (KuFF), mille käigus tuleb nelja päeva jooksul näitamisele üheksa erinevat eriprogrammi või täispikka mängufilmi. Vaatamist väärivad kahtlemata kõik programmi valitud teosed, kuid KuFFi meeskond annab omalt poolt ka mõned soovitused, mida kindlasti maha magada ei tasuks.

KuFFi plakat

Anu Allas:
Inglise režissööri Sally Potteri film „Orlando“ (1992) põhineb Virginia Woolfi samanimelisel 1928. aastal ilmunud romaanil. Androgüünse nimitegelase (Tilda Swinton) lugu algab Elizabeth I aegsel Inglismaal ning kulgeb läbi erinevate ajastute ja paikade, kus Orlando omandab erinevaid rolle ning teeb läbi soomuutuse: mehena alustanud tegelaskujust on filmi lõpuks saanud naine. Provokatiivsest „Orlandost“ on tänaseks kujunenud kultusfilm, mis mängib julgelt sooidentiteetidega ja loob Woolfi romaanile võimsa visuaalse vaste. Hiljuti jooksis Eesti kinodes ka Potteri viimane film „Pidu“ (2017).

Film linastub festivali lõpufilmina pühapäeval, 4. novembril kell 20.00.

Kaader filmist „Orlando” (1992)

Kaader filmist „Orlando” (1992)

Mare Pedanik:
Mõeldes 1990ndatele ja Eesti kaasaegse kunsti ajaloole on minu jaoks märgilise tähendusega paar seika: 1995 Jaan Toomiku töö „Tantsides koju“ (1995) valimine rahvusvahelisele kaasaegse kunsti näitusele „ARS 95“ Helsingis ning sama töö väljapanek aasta hiljem Euroopa kaasaegse kunsti biennaalil „Manifesta I“ Rotterdami Kunstihallis. Hoolimata sellest, et Eesti oli osalenud ka 1994. aastal 22. rahvusvahelisel São Paulo Biennaalil Brasiilias, oli Toomiku valimine rahvusvaheliste kuraatorite poolt (vastavalt Maaretta Jaukkuri ja Viktor Misiano) nendele kahele suurnäitustele justkui lõpuks ometi pääsemine tõelisesse mängu. Midagi murdus ja avanes.

Teine tähenduslik samm rahvusvahelise kunsti maailma sisenemisel oli 2001 aastal 49. Veneetsia kunstibiennaali „Plateau of Humankind“ kuraatori Harald Szeemanni poolt Ene-Liis Semperi valimine kuraatorinäitusele Itaalia paviljonis tööga „FF / REW“ (1998). Sellega langes järgmine müür. Ehkki Ene-Liis esindas samal aastal ka Eestit biennaalil, sai osalemine Szeemanni kuraatoriprojektis omamoodi tähenduslikumaks.

Neid märgilisi töid saab näha KuFFi Eesti 1990ndate videokunsti eriprogrammis, mis linastub laupäeval, 3. novembril kell 18.00.

Kaader Ene-Liis Semperi videost „FF/REW” (1998)

Kaader Ene-Liis Semperi videost „FF/REW” (1998)

Ning veel üks vihje: kes soovib lõpuni enda jaoks lahti mõtestada Ilya (ja Emilia) Kabakovi loomingut, peaks ära vaatama Moskva Garage’i Kaasaegse Kunsti Muuseumi produtseeritud dokumentaali „Vaene rahvas. Kabakovid“ (režissöör Anton Želnov, 2018), mis on ühtaegu ülevaatlik, sisukas ja armas.

Film linastub pühapäeval, 4. novembril kell 14.00.

Kaader filmist „Nimeta” (2009)

Kaader filmist „Nimeta” (2009)

Kati Ilves:
Jonathan Parkeri „Nimeta“ (2009) võiks ära vaadata kõik need, kel on olemas kokkupuude kunsti- ja kultuuriväljaga. Vähem soovitaks filmi neile, kes väljast eemal seisavad ja selle suhtes ehk mingeid ideaale omavad. Et tegemist pole mingi indie– või kunstifilmiga, suhtleb teos vaatajaga otse ja kunstimaailma lihtsustatult esitatud taustsüsteem on intellektuaalselt ja emotsionaalselt igati juurdepääsetav. Situatsioonid on elulised, lihtsad ja naljakad, karakterid on küll pigem klišeelikud, aga kuna teema on suures kinos nii läbimängimata, siis see pigem ei häiri. Kui näiteks galeriimaailma käsitlemine filmis mind isiklikult väga ei kõnetanud – New Yorgi kunstiskeenet on ka paljudes muudes filmides ja sarjades ikka aeg-ajalt näidatud – siis naersin näiteks nende kohtade juures, kus end geeniuseks pidav meesautor ise täpselt samasse ignorantsusämbrisse astub, milles maailma süüdistab. Mingis mõttes pole ka selles midagi uut, aga et film avantgarde’i žanrisse nagunii kuuluda ei püüa, siis hea meelelahutusena töötab küll, ja sellisena võikski seda ka võtta.

Film linastub laupäeval, 3. novembril1 kell 20.00

Triin Tulgiste:
Kindlasti tasub vaadata Läti 1990. aastatele pühendatud videoprogrammi, mis on selgelt erinev samal ajal Eestis ja Leedus toimunud arengutest. Tugev ja mõjukas maalikoolkond, mis oli täiesti omaette fenomen ka Nõukogude Liidu kontekstis, avaldas väga huvitavat mõju 1990. aastate alguses arenema hakanud uue meedia väljale. Kuigi teostatud video- või filmikaamera abil, on nähtavad teosed endiselt väga tugevalt seotud nii maalikunstis väljatöötatud esteetika kui vormivõtetega, teostes on rõhk selgelt visuaalsusel, jättes teksti kas täiesti kõrvale või vähemalt teisejärgulisse rolli.

Filme saab näha laupäeval, 3. novembril kell 18.00.

Kaader Gints Gabransi videost „Muidugi, teil on õigus” (1993)

Kaader Gints Gabransi videost „Muidugi, teil on õigus” (1993)

Piibe Kolka:
KuFFi avafilm, Želimir Žilniku “Marmortagumik” on hoogne ja veider, naljakas ja kurb, jahmatav ja jabur. See on esimene film Ida-Euroopast, kus queertemaatika on filmi keskmes ja Žilnik portreteerib seda talle omasel moel reaalsust ja fiktsiooni segades. Näitlejad pole professionaalid, vaid päriselt transsoolisena esinevad tüdrukud tänavalt, kes tahtsid koos Žilnikuga sõjaaegse Serbia sotsiaalset olukorda portreteerida. Lugu on väljamõeldud ja kohati liialdustega läbimängitud, aga põhineb tegelaste tavaelu seikadel. Selline „oma elu mängimine” annab filmile korraga veenvuse ja võõristusefekti – säilib arusaam, et tegemist on filmiga ja vaatajat ei meelitata end filmi illusiooni sisse unustama. See on nagu hüperdokumentalistika – reaalsem kui reaalsus ise, kinotõde, mis on igapäevatõest tunduvalt tummisem.

Michael Almereyda „Nadja” ideaalne publik vastab ühele või mitmele neist omadustest:
(a) vampiirifilmide huviline;
(b) Jim Jarmuschi fänn;
(c) Hal Hartley fänn
(d) kuulab igapäevaselt üheksakümnendate alternatiivrokki;
(e) on veendunud, et must-valge on sügavam kui värviline;
(f) on juurelnud pikemalt mõiste cool tähenduse üle;
(g) on juurelnud pikemalt mõistete camp ja cool erinevuste üle.

Film on korraga klassikaline ja nihestatud vampiirilugu, New Yorgi linnaruumi portree ja üheksakümnendate subkultuuriline kollaaž, kus Almereyda kasutab ka seekordse KuFFi workshopi teemakaamera Pixelvisioni visuaale.

Kõik seansid toimuvad Kumu auditooriumis ning on vaatajatele tasuta. Lisainfo kuff.ekm.ee