Silmast-silma Soome naiskunstnikega

Kumu 2019. aasta suurprojekti “Moodne naine – uued identiteedid ” raames sõitsid Anu Allas, Kadi Polli, Karin Pastak ning Tiina Abel veebruari keskel Stockholmi. Et reis kestis vaid ühe päeva, ei jõudnud kahjuks Stockholmi kunstieluga piisavalt põhjalikult tutvuda, ent see-eest sai kahtlemata palju inspiratsiooni ning mõtteid näitusega töötamiseks.

Peamine eesmärk oli külastada Ateneumi koostatud näitust “The Modern Woman” (“Moodne naine”), mis nelja Soome naiskunstnikku tutvustades mööda maailma reisib. Näitust on eksponeeritud juba New Yorgis ning kuni 25. veebruarini oli seda võimalus külastada Millesgårdeni muuseumis Stockholmis. Näitusel on näha nelja 20. sajandi esimese poole naiskunstniku: Helene Schjerfbecki (1862–1946) , Ellen Thesleffi (1869–1954), Sigrid Schaumani (1877–1979) ning Elga Sesemanni (1922–2007) osaline looming.

 

Millesgården

Tegu on Lidingö saarel asuva hoonetekompleksi ja avara skulptuuripargiga. Kaljunõlval asuv kaunite vaadetega muuseum on rajatud tuntud rootsi skulptori Carl Millesi (1875–1955) ja tema maalikunstnikust abikaasa Olga Millesi (1874–1967) pärandile. Skulptuuripargis on näha Millesi monumentaalset ja väga mitmepalgelist loomingut, mis on ainestikku saanud nii ajaloolistelt kui mütoloogilistelt teemadelt.

: Vaade Millesgårdeni skulptuuripargist

Vaade Millesgårdeni skulptuuripargist

Moodne naine

Neljast kunstnikust tuntuim nimi on Helene Schjerfbeck (1862–1946), Soome kunstiajaloo üks olulisemaid nimesid, kelle looming on viimastel aastatel saanud üle-Euroopalist tunnustust mitmete isikunäituste ja käsitlustega. Kuraatorid olid sellele näitusele valinud valdavalt Schjerfbecki (auto)portreelise loomingu. Kummastavad autoportreed näitasid nii Schjerfbecki eneseanalüüsi kui ka loomingulise käekirja muutumist, mis muutus realistlikust käsitlusviisist aina julgemaks ja abstraktsemaks. Huvitav oli näha ka Schjerfbecki käsitlusi erinevates ühiskondlikes rollides olevatest naistest – õmblejannad, tsirkusetüdrukud ja teised asuvad Scherfbecki hilisemale loomingule omases unenäolises aegruumis. Schjerfbecki portreede puhul torkab silma naiste suu rõhutamine – tähendab see vihjet vaikimisele või vastupidi, võib neid ajal, kui naiste õigustes olulised arengud toimusid, vaadelda sotsiaalse kommentaarina. Soome oli muide esimene riik maailmas, kes 1906.aastal võimaldas naistele nii hääleõiguse kui ka õiguse kandideerida parlamenti.

Helene Schjerfbecki portreed naistest – “Blond naine”, 1925 ning “Õmblejanna”, 1905

Helene Schjerfbecki portreed naistest – “Blond naine”, 1925 ning “Õmblejanna”, 1905

Anu Allas näitusel

Anu Allas näitusel

Sarnast ühe näopiirkonna varjamise või rõhutamise meetodit on kasutanud ka Sigrid Schauman ning Elga Sesemann – nii Sesemanni autoportree kui Schaumani Elisabeth Wolffi portree kujutavad „silmadeta“ naisi. Mõlemad teosed on loodud keerulistel aegadel – 1940 ning 1946.

Elga Sesemanni autoportree, 1946

Elga Sesemanni autoportree, 1946

Sigrid Schauman. Elisabeth Wolff. 1940

Sigrid Schauman. Elisabeth Wolff. 1940

Soome naiskunstnikud aktistuudios

Soome naiskunstnikud aktistuudios

Moderna Museet
Külastatud sai ka Moderna Museeti, mille väga tugev püsiekspositsioon oli kui jalutuskäik läbi kunstiajaloo õpiku ning selle kahte ajutist näitust: Lygia Pape’i installatsiooni “Ttéia 1,C” ning kaasaegse Rootsi fotograafia ülevaadet nimega “Golden Sunset”.

Brasiilia kunstnik Lygia Pape (1927–2004) on neokonkretistliku kunsti üks tuntuim esindaja. Tegu on kunstisuunaga, mis levis valdavalt Brasiilias ning rõhutas muuhulgas, et kunstiteos peab olema nagu elav organism, mis peab tekitama mitmete meeltega tajutava suhte vaatajaga. 2009. aasta Veneetsia biennaalil kuraatorinäitusele valitud kuldniitidest koosnev installatsioon loob harda ning mediteeriva ruumi.

Lygia Pape installatsioon Ttéia 1,C

Lygia Pape installatsioon Ttéia 1,C

Fotonäitus Golden Sunset näitas kaasaegse fotograafia navigeerimist dokumentatsiooni ning lavastuslikkuse vahel. Üks meeldejäävaim töö oli Miriam Bäckströmi monumentaalne 12-meetrine gobelään, mis kujutas algselt peegelruumis tehtud, ent arvutis lõpmatuseni töödeldud fotot. Traditsiooniline, aeglane käsitöö – gobelääni kudumine kohtub digitaalsete meediumitega, luues fragmenteeritud kogemusele füüsilise mõõtme.

Miriam Bäckström. Smile as if we have already won. 2012

Miriam Bäckström. Smile as if we have already won. 2012

 

Muljed pani kirja Karin Pastak