Saame tuttavaks – Piibe Kolka ja KuFF!

k

 

Kuu lõpus, 29. septembril saab alguse KuFF nr 2 – Kumu kunstifilmide festival! Tegemist on Eestis esimese ja ainsa filmi ning visuaalse kunsti suhetele keskenduv kultuurisündmusega (kõlab väga uhkelt, kas pole!). Festivali raames näidatakse Kumu auditooriumis nelja päeva jooksul nii dokumentaalseid, lavastuslikke kui ka eksperimentaalseid kunsti- ja kunstnikufilme, mille autorid on ühel või teisel viisil seotud visuaalkunstiga ning teevad selle suhte oma töödes nähtavaks. See võib tähendada nii keskendumist filmi pildikeelele ja selle nihestamist, kunstimaailma siseelu dokumenteerimist kui ka filmi- ja videokunstistrateegiate ühendamist.

KuFFi 2016 panid kokku Kumu kuraatorid Anu Allas ja Kati Ilves ning auditooriumi juht Mare Pedanik. Kuid sel aastal on naiskonnas ka uus lisandus – visuaalantropoloog ja filmitegija Piibe Kolka, kellega saabki nüüd lähemalt tuttavaks saada ning intervjuust lugeda, mis asi on tema jaoks kunstfilm ning millised on festivali rosinad!

 

Piibe, Jean Seberg ja kõige kurioossem ameerikakeelne väljend

 

Tutvusta palun alustuseks enda tausta – kes sa oled ja kust sa tuled?

Olen õppinud kunagises EHIs kultuurantropoloogiat, aga selle kõrval on kogu aeg olnud suur filmihuvi. Neil kahel suunal on kokkupuutepunkt visuaalantropoloogia näol ja kui olin oma BA ära teinud, siis tunduski, et seda peaks edasi uurima. Hakkasin otsima võimalusi, kus ja kuidas ning läbi mitmete keerdkäikude läks nõnda, et sain stipi aastaks New Yorki The New Schooli.

See ei olnud küll visuaalantropoloogia õppekava, vaid dokumentalistika ja ehkki alguses plaanisin teha observational cinema stiilis antropoloogilist dokki, siis lõpuks avastasin seal filmikunsti palju laiemalt. The New Schoolis on väga otsiv mentaliteet – küsitakse, mis asi see filmikunst on, mis asi võiks olla dokumentalistika jne. Ei ole ühte kindlat definitsiooni, mille järgi nad õpetaksid, pigem erinevate lähenemiste lahkamine ja katsetamine. Lisaks mõjutas NY kogemus – seal on väga tegus avangardfilmi väli, sain näha asju, mida ma ei oleks mujal tõenäoliselt näha saanud. Koolis käis iga kahe nädala tagant keegi filmitegija oma töid näitamas ja mitte ainult kitsalt dokumentalistid, vaid väga erinevad filmitegijad oma töödega. Näiteks Nathaniel Dorsky – tema ükski film ei ole digitaliseeritud, nii et ainuke võimalus ongi, et pannakse üles 16mm projektor. Või Peter Hutton, kes paar kuud tagasi siit ilmast lahkus, ent kelle filmid võivad hoida vaatajat naelutatuna mitukümmend minutit ühes kaadris justkui liikuvas maalis.

Nii et sai näha väga palju NYs või Ameerikas tegutsevaid või siis ka läbisõidul olevaid filmitegijaid ja see avardas väga palju arusaama, mis võib olla filmikunst. Lõpuks tegin the New Schoolis oma MA ja pärast töötasin NYs ühe aasta, põhiliselt koos Michael Almereydaga, kes on tuntud kui USA indie mängufilmide-režissöör, aga see projekt, mida me koos aretasime, oli eksperimentaal-dokk. Alguses olin tema juures praktikal ja lõpuks jäin temaga koos monteerima.

No ja siis eelmisel aastal nägin Facebookist, et Kumus on tulemas KuFF ja see algatus tekitas kohe huvi. Mulle oli jäänud mulje, et selline filmikunst, mida NYs palju nägin, ei leia Eestis väga tähelepanu. Siin ei paistnud sellel oma nurka nii öelda olevat… Nii et algul ma niisama rõõmustasin kaasa, et selline asi on ellu kutsutud ja sel aastal, kui olin Eestis tagasi,  pakkusin juba konkreetsemalt oma abi, et kas võiksime midagi koos teha. Nii see läks.

Kuidas sina defineerida enda jaoks “kunstfilm”? See tundub selline lihtsalt kahest asjast kokkupandud konstruktsioon – art and film?

Kunagi oli näiteks selline tegelane nagu Peter Greenaway PÖFFil ja mina, keskkooliõpilasena ja PÖFFI vaimustuses, käisin vaatamas intervjuud temaga. Ta on maalikunsti taustaga ja annab selliseid paukuvaid intervjuusid, kus neab, et filmikunst oli alguses midagi tohutult põnevat ja suur potentsiooliga, aga siis sai inkorporeeritud teatri ja loorääkimise loogikasse ning film hakkaski järjest enam lihtsalt illustreerima lugu. Greenaway ikkagi tahtis revolutsiooni – miks film ei võiks ltõukuda teistest kunstiliikidest, kus ei küsita nii konkreetselt selle lineaarse loo järgi. Mina enda jaoks  seda „kunstifilmi“ kuidagi  nii määratlengi, et filmitegija küsib mitte ainult, et kuidas rääkida ilusate piltidega haaravat lugu, vaid ka, mis asi see filmi vorm ise on, mis on tema ainuomane eripära, mida see võimaldab kui ühes kunstivormis on koos visuaal, heli ning mäng aja, rütmi ja ruumiga? Lugu võib olla või mitte olla, aga tähtis on just see otsing, mida lõpptulemus ka peegeldab.

Oled sa palju sattunud sellistele festivalidele nagu KuFF? Kas selliseid festivale pigem tekib juurde või jääb vähemaks?

Natuke ikka olen sattunud ja ennekõike NYs, näiteks Lincoln Center teeb oma festivali  „Art of the Real“, mis on pühendunud dokumentalistikale või non-fiction filmidele nagu nad ise määratlevad ja selle sees näitavad nad siis väga erinevaid lähenemisi, Chantal Akermani seitsmekümnendate dokkidest kuni James Benningi viimase aja Youtube’i leidmaterjali filmideni.  Ma pole ise käinud, aga  olen pidevalt silma peal hoidnud näiteks Šotimaal „Alchemy Film Festivalil“; Prantsusmaal on Collectif Jeune Cinema, mis kogub üle Euroopa uut eksperimentaalkino ja mille skriiningut nägin Brooklynis. Käisin ka New Mexicos Santa Fes  „Currents“ festivalil, mis on rohkem välja kasvanud videokunstist ja installatiivsetest töödest, aga neil on ka näiteks hoopis järjest rohkem filme programmis.

USAs on avant-garde filmi väli läbi aja aktiivne olnud, eriti kontsentreerunult mõlemal rannikul New Yorgis ja San Fransiscos. NYs on veel üks oluline koondumispunkt nt „Anthology Film Archives“, mida veab legendaarne eksperimentaalfilmi tegja, leedukas Jonas Mekas. Ja Bushwickis tegutseb noorema põlvkonna algatatud MONO NO AWARE organisatsioon, kus on õpetanud ka nüüd KuFFile Super 8 töötuba tegema tulev Chris Gorski – nemad teevadki ainult analoogfilmi töötubasid ja korraldavad festivali, kus rõhk on just tselluloidfilmil ja materiaalsusega mängimisel.

Erinevatelt filmitegijatelt olen kuulnud trendist, et kinodes ei ole enam eksperimentaalsema suunaga filmitegijatele kuigi palju linastumisvõimalusi. Nii on nad hakanud enda jaoks avastama palju enam filmi- ja videoinstallatsioone ja galeriikonteksti, kus nad on leidnud endale tänulikku publikut ja ka kuraatoreid, kes tahavad koos töötada.

Eestis on nö kunstniku filmi areng olnud teistsugune, siin ei olnud sellist asja, et igaühel on super8 kaamera kodus, nii et filmi kättesaadavus kunstnikele  ja amatööride katsetamine levis laiemalt alles videoga.

Kui oluline sinu enda jaoks filmitegijana see materiaalsus on – et kas peab olema filmile salvestatud või filmid sa vahel näiteks ka telefoniga?

Ei saa salata, et mul on ka analoogfilmi vastu huvi tekkinud. Algul mõtlesin irooniliselt, et kas see on ainult nostalgia, teha tselluloidile. Pärast katsetusi sain aga aru, et see on materjali ja tööprotsessi erinevus, mis köidab. Mitte et digi ei saaks olla huvitav, aga tunne ja tulemus on erinevad.

Eestis on täna filmilindiga mässamine keeruline asi ja see on üks põhjus, miks me KuFFil Super 8mm töötuba korraldame – kui sa ise käsitsi ei ilmuta, siis ühtegi  liikuvale filmile pühendunud laborit siin ei ole, filmid tuleb Soome saata. Samas ei saa öelda, et ma oleks kuidagi nö filmi purist, olen super8 ja 16mm-ga ainult mõned katsed teinud. Mind huvitab praegu pigem konstrueeritud reaalsuse ja tabatud reaalsuse suhe, doki ja fabritseeritu tvahepeal mängivad projektid.

Võrreldes Kumu kuraatorite ja Kumu auditooriumi poolt antud sisendiga, mis sa tunned, et on sinu kui kõrvalt tulija panus siia festivali?

Võib-olla ma oskan vaadata, kuidas asjad filmihuvilise ja -tegija poolt välja näevad, kuna olen praegu pundis ainuke otseselt filmitaustaga inimene. Olen teinud programmi jaoks ettepanekuid, mis tulevad pigem filmi- kui kujutava kunsti maailmast. Teistpidi on minu jaoks huvitavad teiste tiimiliikmete ideed kontekstist, mida mina nii hästi ei tunne.

Võib-olla veel, et väljast tulijana on mul kohati lihtne olla peaaegu naiivne asjade algatamise suhtes: näiteks see, et plaanime näidata ühe seansi avatud konkursile laekunud filme ka linnaruumis – kolmapäeval, festivali eelõhtul Rottermani väljakul, vastu Coca Cola Plaza valget seina. See sünnib koostöös Peatänava alaprojektiga „Peatänava võrsed“.

Millised on sinu nö festivali rosinad, mille (taasnägemist) sa ootad?

Üks on kindlasti Lewis  Klahri „Sixty Six“, mis on täispikk väljalõike-animatsioon, loodud USA 60ndate  koomiksitegelaste ja ajastuomaste keskkondadega. Ekraanil hakkab mängima materjalide, kehade, helide ja arhitektuuriliste keskkondade omavaheline pinge. Tekib sisemine loogika, mis hoiab põnevust nagu actionfilm, kuigi tavamõistes action sealt täielikult puudub.

Sixty Six // Clip from San Francisco Film Society on Vimeo.

Teine valik – ei pea olema üldse filmifriik,  et seda nautida, vaid väga laialt puudutav ja ilus  film on Laurie Andersoni „Heart of the Dog“ See on kunstniku isiklik  mõtisklus ajast ja inimestest tema elus. Tundlikult tehtud ja minu meelest annab muusiku taust Andersonile väga ägeda rütmitunnetuse.

Kolmandaks tahan ise kindlasti näha Kati Ilvese kureeritud seanssi Raputada, mitte segada. Valik Eesti videokunsti 1997–2015,  mille filme näidati ka Arvamusfestivalil. Mina olen varem  neist näinud ainult Marge Monko tööd. Nii et on võimalus eesti videokunsti näha ja ootan huviga, kuidas need tööd kinosaalis mõjuma ja üksteisega suhestuma hakkavad.

Aitäh ja kohtumiseni KuFFil!

 

Vaata kogu KuFFI programmi siit:

http://kumu.ekm.ee/kumu-kunstifilmide-festival-kuff/

Uuri lähemalt ja tule osalema KuFFi raames toimuval analoogfilmis töötoas, mille viib läbi Christopher Gorski Super 8 kaameratel:

http://kumu.ekm.ee/syndmus/kuff-2016-kutsub-super-8mm-analoogfilmi-luhikursusele/

Ning loe siit Sirbis ilmunud vestlusringi Kati Ilvese kureeritud näitusest “Raputada, mitte segada”:

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunstnik-aktivist-ja-arvamusfestival/

 

 

Piibelt küsis küsimusi Maarin Ektermann, Kumu Hariduskeskuse juhtaja.