Saame tuttavaks – Madli Mihkelson, Eesti Kunstimuuseumi graafilise disaini kogu hoidja

Madli Mihkelson

Madli Mihkelson

Jätkame Kumus töötavate inimeste tutvustamist Eesti Kunstimuuseumi graafilise disaini kogu eest vastutava Madli Mihkelsoniga. Madli kureeris 17. jaanuaril avanenud näituse „Värvi kah. 1980. aastate Eesti näituseplakat”. Madli küsitles Triin Tulgiste, Kumu näituste koordinaator.

Millega tegeleb EKM graafilise disaini kogu, mis on selle kogumise põhimõtted?
EKMi graafilise disaini (GD) kogus on väga eriilmelist materjali, etikettidest reklaamide proovitrükkideni välja. Paljude tuntud kujunduskunstnike (nende hulgas näiteks Paul Luhtein või Diana Laev) väga mitmekesine pärand on jõudnud muuseumisse, sellest on tingitud ka kogus leiduva materjali teatav eklektilisus. Peamine fookus on siiski plakatikunstil. On vanemat plakatit, 1920.–1930. aastatest, aga kõige rohkem leidub nõukogudeaegset kraami. Palju plakateid on jäänud muuseumi enda aastakümnetepikkusest näitusetegevusest. Suures osas on kogu täienenud retrospektiivse, teistest muuseumikogudest ja -arhiividest graafiliseks disainiks kvalifitseeruva materjali ületõstmise teel, näiteks sotsrealistlikud plakatid tulid kunagi sundeksemplaridena muuseumi raamatukokku.
Täiendamisel on oluliseks valikuprintsiibiks teoste kunstiline väärtus, silmas peetakse kindlasti ka nende (kunsti)näitusel eksponeerimise potentsiaali. GD kogus leiduv materjal peaks võimaldama terviklikumat ülevaadet nende kunstnike loomingust, kes lisaks kujutava kunsti nn klassikalisemates formaatides tegutsemisele viljelesid ka tarbegraafikat ja kellest mitmete teosed on esindatud ka EKMi maali-, graafika jt kogudes.

Mis eristab Eesti 1980. aastate plakatit varasematest ja hilisematest aastakümnetest? Ehk kas 1980. aastad on käsitletavad kuidagi eraldi fenomenina?
Eesti plakatikunsti 1980. aastaid peetakse omaette fenomeniks küll. See on seotud uue kujundajate põlvkonna pealekasvuga, kes hakkasid peamiselt viljelema fotolavastuslikku plakatit ja paistsid silma ka väga vilka näitusetegevusega selles vallas. Plakati nime all realiseeriti uusi kunstilisi ideid, fotolavastuslikes plakatites leidus viiteid kehakunstile, performance-kunstile jne.
Tõsi on ka, et näitusel „Värvi kah“ eksponeeritud tööd (ühe erandiga) on kõik sellest kümnendist, aga valikut on väga palju kitsendatud. Näituselt jäid välja joonistuslikud näituseplakatid, mida tehti samuti (silme ette tulevad vast kõige kiiremini näiteks Vindi või Lapini kujundatud tööd), aga ka nö rahulikumad näited, mis ei läinud kokku näituse teemaga. Valikut suunas kindlasti Kumu projektiruumi spetsiifika, mis ei võimalda oma väiksuses ülevaatenäitust ja mis sunnib kõiki töid üksteisega otsesesse dialoogi, mistõttu oli oluliseks tööde lähtumine teatavast sarnasest esteetilisest printsiibist, ja sellele viitab ka näituse nimi.

Kultuurisoovitus – mis viimasel ajal on meeldinud, mida võiks teistele soovitada?
Tõelised kultuurielamused tabavad mind üldiselt harva ja viimasest paarist kuust ei oskagi esimese hooga midagi väga raputavat välja tuua. Küll aga paigutaksin julgelt sinna positiivse kogemuse lahtrisse Andrei Zvjagintsevi filmi „Armastuseta“ ja Draamateatris nähtud, Hendrik Toompere jr lavastatud tüki „Väljaheitmine“. Neid soovitaks küll.