Saame tuttavaks: kuraatorid Ragne Soosalu ja Annika Räim

13. septembril avanes Kumu 4. korrusel legendaarse Eesti helikunstniku Kaarel Kurismaa isikunäitus „Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester”, mille kuraatorid on Ragne Soosalu ja Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti koguhoidja Annika Räim.

Kuraatorid Ragne Soosalu ja Annika Räim näituse Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester” avamisel. Foto: Helen Melesk

Kuraatorid Ragne Soosalu ja Annika Räim näituse Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester” avamisel. Foto: Helen Melesk

Mis on Kaarel Kurismaa fenomen Eesti kunstis ja miks on oluline temast just nüüd rääkida?

Ragne: Kaarel Kurismaa on eesti helikunsti isa. Ja seda mitte seetõttu, et ta oleks ainuisikuliselt sellele aluse pannud – sugugi mitte. Koos Kurismaaga alustasid heli- ja kineetilise kunstiga tegelemist ka näiteks Villu Jõgeva ja üksikud teised. Ent Kurismaa olulisus seisnes selle kunstivaldkonna järjepidevas pildil hoidmises kuniks 1990. aastate keskel tekkisid esimesed tõsiseltvõetavad uued katsetused selles vallas.

Tegemist on kõige suurema Kaarel Kurismaa loomingu ülevaatega. Mis olid näitust ettevalmistades olulisemad küsimused ja teemad, millega tegelesite ja mida pidasite oluliseks näituse kaudu adresseerida?

Annika: Kuigi Kaarel Kurismaa on end eesti kunstilukku kirjutanud eelkõige heli- ja kineetilise kunsti pioneeri ja järjekindla viljelejana, on ta ampluaa loovisikuna olnud uskumatult kirev ja mitmekesine. Kumu näitusega soovisime anda sissevaateid tema loometegevuse erinevatele peatükkidedele ning tema pisut unustusse jäänud rollidele – avaliku ruumi objektide kujundaja, nukufilmide lavastaja, liikuva pildiga eksperimenteerija, jne. Samuti tahtsime tuua vaatajateni teoseid, mida pole näitustel aastakümneid eksponeeritud. Vähetähtis pole ka asjaolu, et näituse ettevalmistuse käigus sai Kaarli aktiivsel osalusel ja juhendamisel korrastatud ja kaasajastatud väga suur osa tema loomingust.

Kunstnik Kaarel Kurismaa näituse avamisel koos Sirje Helme ja Sven Grünbergiga. Foto: Helen Melesk

Kunstnik Kaarel Kurismaa näituse avamisel koos Sirje Helme ja Sven Grünbergiga. Foto: Helen Melesk

Annika, Sina töötad ka Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kogu hoidjana. Mis väljakutseid esitab Kurismaa looming muuseumi kogus säilitamise osas?

Annika: Väga paljusid oma teoseid on Kaarel Kurismaa teatud viisil „käituma” pannud elektroonika abil – olgu selleks siis vilkuvad valgus- või ootamatult häälitsevad heliobjektid. Elektroonika on aga teatavasti väga kiirelt ajas muutuv valdkond ning 1970ndatel loodud elektroonilised seadmed ei pruugi enam ühilduda tänapäevaste süsteemidega. Lihtsaima näitena võib tuua elektrijuhtmete standardite muutumist, mistõttu vajavad eelmisel sajandil loodud elektritoitega teosed uuendamist. Lisaks on Kaarel oma teostes kasutanud üsnagi eksperimentaalseid ja unikaalseid töövõtteid tehes koostööd legendaarsete elektroonikutega.
Samuti tuleb kineetiliste teoste säilitamise eesmärgil käia ülimalt ettevaatlikult ringi nende eksponeerimisega. Võib öelda, et võimalus kineetilist kunsti vahetult näitusesaalis kogeda on erakordne sündmus, sest teatavasti kõik, mis liigub ka kulub, ning muuseum peab seisma hea selle eest, et taolised haprad teosed liigset koormust ei saaks ning et nad aastasadu vastu peaksid.

Näituse vaade. Foto: Stanislav Stepaško

Näituse vaade. Foto: Stanislav Stepaško

Ragne, oled varem üksi ja koos Kati Ilvesega kureerinud teisigi helikunsti näitusi. Kas Kurismaaga saab olulisematele teemadele ring peale või pakub Eesti helikunsti ajalugu veel pärle, mida tulevikus kindlasti näituseformaadis käsitlema peaks?

Ragne: Eesti heli- ja kineetilise kunsti ajalugu on küllaltki lünklik ja hõre, vähemalt esimesed paarkümmend aastat. Nüüdseks võib öelda, et kokku on heli- ja kineetilise kunsti ajalugu meil juba peaaegu poole sajandi jagu. Hea meel on tõdeda, et pool sellest poolest sajandist on kunstiajaloo seisukohast veel täiesti käsitlemata ja uurimata, samas kui see on olnud ka aeg, kus helikunst oma väga erinevates väljundites on Eestis aktiivselt levinud ja kunstnike poolt omaks võetud.

Kui sa saaksite üksikule saarele kaasa võtta ühe näituse – ükskõik, kas enda või kellegi teise tehtud, tegeliku või kujuteldava –, siis mis see oleks?

Ragne: Ma näitust ei võtaks, küll aga Kaarel Kurismaa „Härjapõlvlase”, kes üksikule saarele kaasalseks suurepäraselt sobiks.

Küsimusi esitas Triin Tulgiste, Kumu näituste koordinaator.

 

Lugege ka Andres Lõo artiklit „Hingelt animeeritud ja kineetiline, ruumiline ja heliline” Postimehes.