SAAME TUTTAVAKS – KUMU KURAATOR ANU ALLAS

Anu Allas näituse “Andres Tolts. Maastik vaikeluga” avamisel

Anu Allas näituse “Andres Tolts. Maastik vaikeluga” avamisel. Foto Helen Melesk

Jätkame Kumus töötavate inimeste tutvustamist Kumu 4. korruse eest vastutava kuraatori Anu Allasega. Anu kureeris 23. novembril avanenud Andres Toltsi isikunäituse. Hetkel valmistab ta ette suurt rahvusvahelist koostööprojekti Bronxi kunstimuuseumiga, mille tulemusena jõuab 2019. aastal Kumusse legendaarse Gordon Matta-Clarki isikunäitus. Anu küsitles Triin Tulgiste, Kumu näituste koordinaator.

Kumu 4. korrusel avati just sinu kureeritud Andres Toltsi isikunäitus, mis kuulub Kumu klassikute sarja. Kas ja kuidas see väga pidulikult kõlav formaat – Eesti kunsti klassik – sinu tööd suunas või mõjutas? Kas see sundis tegema mingeid teistsuguseid valikuid kui lihtsalt isikunäitus?

Me oleme sellest Kumus rääkinud, et ühel hetkel peaks klassikute sarjale joone alla tõmbama ja mõtlema paindlikumatele formaatidele. Mitte et senistel ja tulevastel klassikute näitustel oleks midagi viga, vastupidi, need on olnud väga olulised sündmused. Lihtsalt sellisel geeniusekesksel arusaamal kunstiajaloost on omad piirid, eriti nii väikeses kultuuris. Väga keeruline on öelda, kust läheb joon „klassiku“ ja „mitte-klassiku“ vahel, miks üks kunstnik on klassik ja teine – võib-olla samavõrra huvitav ja produktiivne – justkui ei ole. Sellised määratlused pole tingimata kuskil kõrgemalt antud tõde, vaid erinevatel asjaoludel kujunenud hinnangud, mis kipuvad ennast taastootma, st kui keegi juba on klassik, siis ta saab järjest rohkem tähelepanu jne.

Toltsi näitust tehes formaat ilmselt mõjutas ikka, kuigi – tulenevalt eelnevast – ma ei usu, et klassik oleks mingi pühakuju. Retrospektiivsemat laadi näituse tegemisel on kõige suurem painaja see, et tekib tunne nagu peaks kõik välja panema, mida kunstnik on eales teinud – mis pole esiteks muidugi ruumiliselt võimalik, aga tegelikult ka üldse mitte vajalik, see pigem lahjendab kogu asja mõtet. Mulle meeldiks mõelda klassikust kui kellestki, kelle looming esindab mingitel hetkedel rohkemat kui lihtsalt iseennast, kelle töödes peegelduvad laiemad protsessid kultuuris või kes on neid protsesse teatud aegadel suunanud, midagi muutnud. Need ajad ei kesta kunagi lõputult. Toltsi näituse eesmärk ongi näidata kontsentreeritud vormis esmajoones seda, miks ta on klassikuks saanud. See tähendab muidugi, et palju töid on välja jäänud, aga ma usun, et tervikuna ja ruumiliselt toimib näitus sellisena paremini. Mõtestatud kokkuvõtet on alati keerulisem kirjutada kui pikalt-laialt seletada, mis kõik juhtus.

Pildiallkiri: Andres Tolts. Triibuline kušett. 1975. Eesti Kunstimuuseum

Andres Tolts. Triibuline kušett. 1975. Eesti Kunstimuuseum

Mis on sinu plaanid nõukogude perioodi kunsti programmijuhina? Varasemalt on see korrus keskendunud enam kohalikule ja Ida-Euroopa kunstile, nüüd valmistad ette Gordon Matta-Clarki isikunäitust. Kas tulevikus on plaan enam lääne kunsti ja kohaliku sõjajärgse kunsti dialoogile keskenduda?

Mu põhiline huvi oleks muuta selle korruse näituseprogrammi ajalised ja geograafilised piirid paindlikumaks. See tähendab, et programmi keskmes on endiselt 20. sajandi II poole Eesti kunst, aga seda ei pea vaatama või mõtestama ainult omas mahlas või ühes spetsiifilises ajaloolis-poliitilises kontekstis, vaid neid mõtestamise ruume võib olla rohkem. See ei tähenda tingimata dialoogi „lääne“ kunstiga – pole ju lõpuks olemas mingit homogeenset „läänt“, millele vastanduks homogeenne „Ida-Euroopa“ või Eesti. Pigem võiks olla eesmärk seoste ja võrdluste loomine ükskõik millisest kultuurist pärit praktikatega, mis annavad selleks võimaluse, sõltumata sellest, kas neil on otsene seos siinse kunstiajalooga või mitte.

Matta-Clark on selles osas ilmekas näide; tal pole tõesti Eestiga (teadaolevalt) mitte midagi otseselt tegemist, küll aga on tal siin mõnigi mõttekaaslane, nii ajalooliselt kui ka tänapäeval. Kultuuris pole alati nii tähtis see, kes on kedagi otseselt mõjutanud, vaid see, kuidas ja kui erinevatel viisidel on asjad omavahel seotud. See ei tähenda kindlasti, et kõik on üks ja seesama, vastupidi, kõik kunstipraktikad on spetsiifilised ja oma kontekstiga seotud, aga ükski neist kontekstidest ei kujune välja ega toimi vaakumis. Just selliste ootamatute, pinnaaluste ühendusliinide uurimine ongi huvitav.

Programmi piiride laiendamine puudutab ka ajalist dimensiooni, näiteks kureeris Kati Ilves eelmisel aastal Kumu neljandal korrusel Vladimir Tarasovi näituse „Veemuusika ja teisi pilte helist“, mis oli ühemõtteliselt kaasaegse kunsti näitus – aga selle kunsti juured, taustsüsteem, teemad pärinesid nõukogude ajast ja andsid selle aja mõistmisele midagi juurde. See kõik ei tähenda muidugi, et Eesti kunstnikud – olgu klassikud või teised – selle korruse näitustelt kuhugi kaoksid, küsimus on lihtsalt tasakaalustamises.

Pildiallkiri: Gordon Matta-Clark. Päeva lõpp. 1975

Gordon Matta-Clark. Päeva lõpp. 1975

Mis on su olulisemad Kumu-välised projektid, millega hetkel tegeled?

Kuna kõigi mu tegevuste sisuline kese on enam-vähem üks, siis on ka kõik muud projektid lõpuks kaudsemalt ikka Kumuga seotud, st ma osalen neis Kumu kuraatorina ja esindan teatavat kompetentsi, mis on muuhulgas mu siinse tegevuse baasil tekkinud; näiteks ma õpetan tudengitele sõjajärgset Eesti kunsti ajalugu muuhulgas Kumu püsikekspositsiooni põhjal. Samamoodi leiavad need muud projektid enamasti ka Kumus mingi väljundi.
Üks viimase aja kõige suurem töö on artiklite kogumik, mida me toimetasime koos Beáta Hockiga, kes töötab Leipzigi Ülikooli juures tegutsevas Ida-Euroopa Ajaloo ja Kultuuri Instituudis. Kogumiku nimi on „Globalizing East European Art Histories: Past and Present“ („Globaliseerides Ida-Euroopa kunstiajalugusid: minevik ja tänapäev“), see kasvas välja Poola kunstiajaloolase Piotr Piotrowski 2014. aastal korraldatud konverentsist Lublinis ja ilmub järgmisel aastal kirjastuse Routledge väljaandena. Raamatu mõte on vaadata Ida-Euroopa kunstiajalugusid nn globaalsest perspektiivist, analüüsida, kuidas selle regiooni kultuur on läbi ajaloo olnud paljude suhete võrgustike kaudu ühendatud maailma kultuuri vereringesse, olemata vastandpoolus „läänele“ (nagu seda sageli tõlgendatakse) ega ka mingi omaette suletud ruum.

Pildiallkiri: Stseen Ruben Östlundi filmist “Ruut”

Stseen Ruben Östlundi filmist “Ruut”

Kultuurisoovitus – mis viimasest ajast enim meelde on jäänud.
Mulle väga meeldis Ruben Östlundi selle aasta film „Ruut“. Loen juba mõnda aega 600-leheküljelist kogumikku Iris Murdochi kirjadest aastatest 1934–1995 („Living on Paper“, 2015), mis on väga elamusterikas. New Yorgi New Museumi näitusest „Trigger: Gender as a Tool and Weapon“ oli põgusalt juttu eelmise nädala Kumu blogis.