Saame tuttavaks: Eha Komissarov ja Elnara Taidre

Täna avaneb Kumu neljandal korrusel Kumu kuraatori Eha Komissarovi ja Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu hoidja Elnara Taidre kureeritud näitus „Mõeldes labürindist. 50 aastat Tallinna graafikatriennaali“. Näitus annab hea ülevaate Tallinna Graafikatriennaali 50 aastase ajaloo vältel välja kuulutatud võidutöödest, asetades pärjatud laureaadid dialoogi alternatiivsete klassikute ning auhindamistel tähelepanuta jäänud tehniliste uuendustega.

Elnara Taidre ja Eha Komissarov näituse “Sümmeetrilised maailmad – peegeldatud sümmeetriad. Ülo Sooster, Juri Sobolev, Tõnis Vint, Raul Meel” avamisel. Foto: Helen Melesk

Elnara Taidre ja Eha Komissarov näituse “Sümmeetrilised maailmad – peegeldatud sümmeetriad. Ülo Sooster, Juri Sobolev, Tõnis Vint, Raul Meel” avamisel. Foto: Helen Melesk

Mis on Tallinna Graafikatriennaali (TGT) fenomen ja roll kohalikul kunstiväljal?
Eha Komissarov: Eesti jaoks oli tegemist olulisema kunstisündmusega. Nõukogude perioodil tõi triennaal eesti kunstile palju tuntust. Seda võis vaadelda ka Balti ühtsuse taastamisele alusepanemise kontekstis. Eesti KGB sai kohe asjale pihta ja Moskva poole läksid teele nõudmised triennaal kui separatismi pesa sulgeda. 1974 arutati asja kõrgeimal tasandil ja triennaal jäeti teadmata põhjusel alles.
1990. aastatel alanud triennaali struktuurimuutused on jätkunud tänase päevani. Üheks muutuste põhjuseks on riikliku rahastuse kadumine, teiseks biennaalipoliitikate muutused kogu maailmas. Ühele kunstiliigile orienteeritud triennaalid ammendavad ennast ja välja asutakse laiendama kõigi võimalustega. TGT orienteerus 2000. aastatel ümber postgraafikale. Oluliselt graafika pilti muutev pööre algas juba 1998. aastal triennaali lülitamisega digitaalsesse pöördesse.

Elnara Taidre: Elame praegu ajastul, kus on iseenesestmõistetav nn biennaaliturism ja aina uute „regulaarnäituste“ käivitamine eri maailmanurkades. Samas on põnev mõelda, et Tallinnas on 50 aastat toimunud biennaali tüüpi näitus, mis ajaga muutus aina rahvusvahelisemaks ja mille huviringis – küll pidevalt muutuva nurga all, sest tegemist ongi pidevalt muutuva valdkonnaga – on alati olnud kaasaegse (graafika)kunsti jaoks aktuaalsed nähtused. Mahult küll väiksem kui mõni välisbiennaal, on sellise suurnäituse eestvedamine alati nõudnud suurt sisulist ja korralduslikku panust, visiooni ja professionaalsust igal tasandil, mille üle võime päris uhked olla.

Õde Mary Corita. E Eye Love. 1968. Siiditrükk. Eesti Kunstimuuseum

Õde Mary Corita. E Eye Love. 1968. Siiditrükk. Eesti Kunstimuuseum

Kuna graafikatriennaal tähistab sel aastal 50. sünnipäeva, olete kokku pannud aastate jooksul triennaalil auhinnatud tööde näituse „Mõeldes labürindist. 50 aastat Tallinna graafikatriennaali“. Miks kasutate just labürindi märksõna?
E.K.: Laureaatide näituse algidee pärineb TGT nõukogu endiselt presidendilt Eve Kaselt ja väiksemal kujul eksponeeriti seda 2016 . aastal Vilniuses . Kumu näituseks on kuraatorid muretsenud juurde puuduvaid laureaate ja sinna uusi osakondi integreerinud, mis aitavad avada eesti graafikat. Labürint on hea märksõna, mis kaasab graafika enda sisemise keerukuse taotlust, teisalt sobib ta vastuoluliste arengute juurde, mis triennaaliga 1990. aastatest alates on kaasas käinud. Ma ei hakka defineerima labürinti, aga sinna on peale eksirännakute alati sisse kirjutataud liikumine edasi ja pidev õige suuna otsing.
E.T.: Labürindi märksõna valis välja Eha, viitamaks graafika arengutele keerukusele ja mittelineaarsusele. Lisaks laureaatide teostele oleme Eha ettepanekul kaasanud ka töid, mis auhindu pälvimata tähistasid triennaalil mitmeid olulisi ja uuenduslikke suundumusi. Otsides sellele mitmetasandilisele materjalikogumile ruumilist lahendust, on üks meie näitusekujundajatest Raul Kalvo välja pakkunud ka märksõna „ridade vahel“. Praegu on näitusesaalis kolm „koridori“, mis üsna füüsiliselt kehastavad „ridade vahel“ kontseptsiooni. Aga kui vaadata saali tervikuna, võib see tõepoolest meenutada labürinti.

Marju Mutsu. Tuul. 1972. Ofort. Eesti Kunstimuuseum

Marju Mutsu. Tuul. 1972. Ofort. Eesti Kunstimuuseum

Millised on 50 aasta jooksul olnud Baltimaade graafika olulisemad suundumused?
E.K.: Nõukogude ajal oli triennaal kolme rahvuse keskne ja tegutses rahvuslike traditsioonide arendajana. Sellelt ajajärgult saime kaasa kõrgetasemelise graafika selle keeruliste, kuid hõrkude kujunditega ning fantastiliselt kõrgetasemelise tehnilise teostusega. 1990. aastatel triennaali Balti ekspositsioon marginaliseerub ja sulandub 21. sajandil rahvusvahelisse ekspositsiooni. Selle põhjus seisneb kahes asjaolus: graafika mõiste muutub oluliselt digitehnoloogiate survel ning regioon ei tooda piisaval arvul kõrgetasemeliste graafikute pealekasvu.
21. sajandi esimesed triennaalid tegelevadki positsioneerimisega uuel väljal, initsieerides graafika dialoogi uute meediatega. Teiseks lülitus triennaal ajakajaliste, sageli sotsiaalsete konfliktide vaatlusele. Näiteks, hetkel inimesi nii erutaval pagulaste teemale oli 2004. aastal pühendatud suur rahvusvaheline triennaal “Maapagu”. Baltimaade graafikast leiab 21. sajandil palju kattuvaid suundumusi, ent taustad on neil siiski üsna erinevad, olenevalt milliseid võimalusi kellelgi kasutada on. Leedul on oma mineviku ja religiooniga teised suhted kui meil; Läti paistab silma oma kunstielu teistest erineva korraldusega, kus kaasaegset kunsti veab erakapital, pangad ja galeriid. Kõiki kolme iseloomustab kunstnike suundumine Läände, kus kuulsates graafikakeskustes omandatakse uut-tüüpi mõtlemine. Graafikale avaldab hetkel ülisuurt mõju graafiline disain.
E.T.: Tallinna Graafikatriennaali teemaga tegelemine näitas, et see küsimus on üsna keeruline ja igasugused üldistused päris ohtlikud. Näiteks on näitusega kaasneva raamatu mitmes artiklis tulnud esile idee, et mõiste „Baltimaade graafika“ võib olla üsna tinglik: muuhulgas on kerkinud esile teatav vastandumine nõukogude perioodi eesti ning läti-leedu graafikakoolkondade vahel jne. Tundub, et ka laiemalt iga Balti riigi esindajad eelistaksid määratleda oma graafikakunsti ainulaadse ja selgelt eristuvana: kuivõrd see tõele vastab ja kuivõrd on konstruktsioon rahvusliku identiteedi toetamiseks, on muidugi eraldi küsimus. Näen käesolevat näitust ja kaasnevat raamatut hea stardipunktina teemaga põhjalikuma uurimistöö jaoks.

Curtis Readel. Varemeis Valge Maja. Sarjast „Me usume jumalasse“. 2009. Sügavtrükk Eesti Kunstimuuseum

Curtis Readel. Varemeis Valge Maja. Sarjast „Me usume jumalasse“. 2009. Sügavtrükk
Eesti Kunstimuuseum

Ja lõpetuseks – kui saaksite üksikule saarele kaasa võtta ühe näituse – ükskõik, kas enda või kellegi teise tehtud, tegeliku või kujuteldava –, siis mis see oleks?
E.K.: Mina võtaks kaasa trükiformaadiga tegeleva näituse – trükitud kunst, olenemata meediast, on väga teksti- ja inforohke ning seda oleks üksikul saarel hea uurida.
E.T.: Koguhoidjana mõtlen antud juhul kohe eksponaatide säilimise peale – üksik saar pole selleks kuigi hea koht. Kui üldse, võiks see olla maakunsti näitus, mis ongi mõeldud ajutisena, maastiku ja loodusega dialoogis olevana. Selleks kontekstis on avaldanud muljed Richard Longi objekti, mille sisse on juba kodeeritud hävimisprotsess.