Saame tuttavaks: Eero Epner

Täna Kumu 3. korrusel avatava Konrad Mägi (1878-1925) näituse fookuses on dramaatilised ja intensiivse värvikasutusega maastikud, milles kõige enam võib tajuda tundliku natuuriga kunstniku püüet otsida kokkupuudet reaalsusvälisega. Näituse kuraatori Eero Epneriga vestles Liis Pählapuu.

Eero Epner Konrad Mägi näituse avamisel Roomas

Eero Epner Konrad Mägi näituse avamisel Roomas

Miks Konrad Mägi näitus?

Muuseumil on siin kindlasti oma argumendid, miks nad Mägi väljapanekut soovisid. Samas esitab Mägi loomingu asetamine tänasesse maailma küsimuse, mis on tema võimalik tähendus just täna. Võib-olla liialdan, kuid mulle tundub, et Mägi tööd esindavad üht teatud vaadet maailmale, mis on mõneti vastuolus tänasele ajastule iseloomulike tendentsidega nagu emantsipeerumine, iha autentsuse järele, individualiseerumine jne.
Mägi otsis oma loomingus pigem inimese-välist, soovis leida impulsse välismaailmast ja selle all ei mõelnud ta ühiskonda, vaid müstilist, irratsionaalset, isegi religioosset sfääri. See inimese-välise mõõtme asetamine oma loomingu südamikku, maastike puhastamine inimesest (isegi kui „puhastamine inimesest“ kõlab vastuoluliselt) on miski, mille sees on väga raske kõneleda inimlikust autonoomiast, isegi kui Mägi looming oli suuresti subjektiivse kunstnikutahte legaliseerumise tulemus ning tema selle tahte võib-olla jõulisim maaletooja Eestis. Ma ei ole küll eriti suur müstika-sõber, kuid Mägi loomingu teatav mittesobimine nüüdisaega on miski, mis just nimelt mittesobimise tõttu äratab kohe huvi.

Konrad Mägi maal "Maastik majadega". Maalitud aastatel 1908–1910. Õli. Tartu Kunstimuuseum

Konrad Mägi. Maastik majadega. 1908–1910. Õli. Tartu Kunstimuuseum

Kas see on sama väljapanek, mis Roomas?

Nii ja naa. Tööde valik on enam-vähem sama, kuigi mitu emblemaatilist tööd läksid sümbolismi näitusele ning nende asemel on omakorda mõned erakogude tööd, mida Rooma ei saanud viia. Roomas oli samas näitusel kunstipoliitiline mõõde, mida nüüd ei ole − seal oli vaja Mägi mingil moel tuttavaks teha, Eestis säärane vajadus puudub. Siin on pigem isegi vastupidi: Mägi on õpetatud „tähtsaks“ autoriks, siin-seal on ka üleküllastumise märke, ja seetõttu võib tekkida kunstniku suhtes hierarhiline või tootemlik suhe, kus inimene asetab end vabatahtlikult madalamale pulgale ning ei julgegi enam kuidagi omapäi tõlgendada.
Seetõttu on saalis selle näituse jaoks valminud audiogiidid ja intervjuude film, mille mõlema eesmärgiks on mitte kehtestada tõde ja kindlaid lugemismudeleid, vaid näidata arvamuste paljusust ning ka kõhkluseid ja mitteteadmist. Need võiksid julgustada olulisimaks: vahetuks kokkupuuteks kunstiteosega. Selle nimel oleme proovinud näitusesaali jätta selgitavatest ja suunavatest tekstidest pea täiesti tühjaks. Eks see on keeruline, vastuoluline ja huvitav teema: mil moel ja kui palju kunsti puhul selgitada, ning kui palju jätta juhuse hooleks. Eestis tundub, et tulebki selgitada paljuski hoopis selleks, et lammutada autoriteeti ja tekiks juhuse, vaataja iseenese usaldamise võimalus.

Konrad Mägi maal "Lõuna-Eesti maastik". Valminud aastatel 1915−1916. Õli. Peeter Värniku kogu

Konrad Mägi. Lõuna-Eesti maastik. 1915−1916. Õli. Peeter Värniku kogu

Mägist räägitakse väga palju. Kas on võimalik veel temast rääkida väljaspool Mägi müüti?

See on järjest keerulisem ning muidugi olen ka ise ladunud usinalt telliseid sellesse müüdimüüri ja tekitanud fafafaad. Aga ma millegipärast arvan, et on võimalik, ja isegi väga. Esiteks on Mägi lugemise kaanon üpris selgepiiriliselt välja kujunenud ja alternatiivseid käsitlusi eriti pole: Mägi, aga kogu vanemat kunstiajalugu ei ole just liiga palju asetatud kõikvõimalikesse nüüdisaegsetesse uurimiskontekstidesse. Lola Annabeli Kassi dekadentsi-käsitlus oli näiteks väga värskendav, aga terve rida täiesti uusi kontekstuaalseid uuringuid on veel võimalikud, sh ka kriitilisi.
Kunagi võiks näiteks uurida kodanluse konstrueerimist 20. sajandi esimese poole kunstis ja kunsti abil, samuti on põnev teema „püha“ mõiste erinevad ilmingud jne. Teiseks on alati võimalik alustada kunstiteoste uuesti lugemise võimalust ka Euroopa kunstiloo kontekstis, milleks ehk avaneb tulevikus üha uusi võimalusi. Kolmandaks tuleb aga muidugi välja, et rääkimisvõimalusi ahendab uurijate vähesus. Eesti 20. sajandi esimese poole kunst pakub minu arvates tõesti tervet rida võimalusi nüüdisaegseteks uuringuteks ja kontekstuaalseteks paigutusteks (viimasel Veneetsia biennaalilgi olid mõned väga mõjusad näitused säärased, mis tõid kokku kunstilisi kujundeid eelkristlikust ajajärgust tänase päevani), kuid uurijate pealekasv on olnud peaaegu olematu ning kuuldavasti ei ole olukord paranemas.

Mida sa ise Mägi loomingust arvad?

Mulle tõesti meeldivad tema varased väikeseformaadilised Norra maastikud. Nende puhul on tajuda, et kunstnik ei tea veel, kuidas konstrueerida head pilti, ta otsib ja katsetab, usaldab oma impulsse, valib vahel täiesti suvalisi motiive, paneb ka nihu − selles puudub „suure kunsti“ hõng, kuid on konradmägilik tung teha keskpärastest eeldustest (pea olematu haridus, napid kogemused kunstiga lapsepõlves jne) oma trumbid.