Nimetamist ootavad organismid ja düstoopilised maastikud

Reedel, 29. juuni avatakse Tallinna Kunstihoones selleaastase Balti triennaali teine näitus. Sel puhul on kohane vaadata põgusalt tagasi triennaali esimesele peatükile, mis toimus Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses mais ja juunis.

Melvin Edwards, Untitled Portrait of Jayne, 1974. Stephen Friedman Gallery, London. Foto: Anu Allas

Melvin Edwards, Untitled Portrait of Jayne, 1974. Stephen Friedman Gallery, London. Foto: Anu Allas

1979. aastal Leedus asutatud Balti triennaal oli üks mitmetest samalaadsetest viimastel nõukogude aastakümnetel algatatud kunstisündmustest, mille eesmärk oli ühendada Balti kultuuriruumi ning anda võimalus Eesti, Läti ja Leedu kunstnike võrdluseks või ka võistluseks. Märkimisväärselt suur hulk tollal loodud traditsioone kestab tänaseni (1968. aastal sündinud Tallinna graafikatriennaal, 1969. aastal alustanud Vilniuse maalitriennaal, 1972. aastal loodud Riia skulptuurikvadriennaal), kuigi ükski neid üritustest pole pääsenud enese kohati üsna valulisest reformimisest. Ühele tehnikale (maal, graafika, skulptuur) keskenduvad näitused pole kaasaegse kunsti kontekstis enam adekvaatsed, samas on neis perioodilistes regionaalsetes kunstisündmustes kahtlemata mõndagi, mis väärib säilitamist, ja mitte ainult formaalne traditsioon. Tallinna graafikatriennaal, mille peanäitus on praegu Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis ja ajaloonäitus Kumus, on ehk kõige kujukam katse midagi ühtaegu säilitada ja uuesti luua: traditsioonilist graafikat on viimastel graafikatriennaalidel suhteliselt vähe, samas keskendub see sündmus teatud graafikale omastele kvaliteetidele, mida võib leiduda ka muudes meediumides ja mida ei saa lahutada sisust, millele need kvaliteedid annavad vormi ja võimaluse.

Laure Prouvost, A Way To Leak, Lick, Leek, 2016. Osa installatsioonist. Foto: Anu Allas

Laure Prouvost, A Way To Leak, Lick, Leek, 2016. Osa installatsioonist. Foto: Anu Allas

Algselt noore kunsti triennaalina asutatud Balti triennaal oli võrreldes teiste sarnaste sündmustega lihtsamas olukorras, sest noorus on teatavasti suhteline mõiste ja muid rangeid piiranguid sel üritusel polnud. Nii ongi triennaal muutunud alates 1990. aastast rahvusvaheliseks kuraatorinäituseks, kus osalevad nii kolmest Balti riigist kui ka mujalt pärit kaasaegsed kunstnikud, mida kureerivad osalt kohalikud, osalt mujalt pärit kuraatorid ning korraldab Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus. Triennaal on üldiselt teadlik oma ajaloost ja geograafilisest, poliitilisest ja kultuurilisest asupaigast, kuid keskendub pigem teemadele, mis seovad siinse kultuuriruumi muu maailmaga, mitte ei otsi mingit erilist Balti essentsi.

Anu Põdra ja Olga Balema teosed. Foto: Anu Allas

Anu Põdra ja Olga Balema teosed. Foto: Anu Allas

Selleaastase Balti triennaali peakuraator on Vincent Honoré, kes töötab suure kaaskuraatorite tiimiga. Esimene ja kõige väljapaistvam muutus tänavuse triennaali puhul on asjaolu, et esimest korda toimub see kõigis kolmes Balti riigis (kolmas näitus avatakse septembris Riia Kaasaegse Kunsti Keskuses „Kim?“), mis on vägagi tervitatav ja loodetavasti jääb nii ka edaspidi. Osa näitusest jääb kõigis paikades samaks, osa muutub vastavalt kohale ja selle spetsiifikale. Teine väga sümpaatne uuendus on varasemast veelgi laiahaardelisem kunstnike valik, mis lähtub kohast, kuid ei piira end sellega, ning lähtub praegusest ajast, kuid ei jää sellesse kinni. Nii osalevad Eesti kunstnikest lisaks Katja Novitskovale, Merike Estnale, Kris Lemsalule jt-le ka Ülo Sooster ja Anu Põder. Eriti Anu Põdra fenomen on üks viimaste aastate huvitavamaid kunstiajaloo ja kaasaja kohtumisi, mille algseks impulsiks oli Rebeka Põldsami eelmisel aastal Kumus kureeritud näitus „Haprus on vaprus“ ning tulemuseks on Põdra sedavõrd võimas taasavastamine, et ilmselt teeb ta mitmeid aastaid pärast oma surma suurema karjääri kui enamik olgu elusaid või surnud Eesti kunstnikke.

Katja Novitskova ja Daina Grantina teosed. Foto: Anu Allas

Katja Novitskova ja Daina Grantina teosed. Foto: Anu Allas

Triennaali kunstnike valik tuletab muuhulgas meelde, et kaasaegse kunsti maailm ei funktsioneeri rahvuspõhiselt ning ka paljud Baltimaade kunstnikud veedavad suure osa ajast kusagil mujal maailmas residentuurides, mis aga ei tähenda, et kõik kohad muutuksid nende jaoks samaväärseks. Nad on kusagilt tulnud, tulevad kuhugi tagasi, kuuluvad paljudesse ristuvatesse kogukondadesse, mis pole fikseeritud, vaid pigem muutlike piiridega, kuid samas ka mitte absoluutselt laialivalguvad. Sel taustal küsib Balti triennaali kuraator: mida tähendab kuhugi kuulumine lõhestunud identiteetide ajastul? Teatav vastuolu küsimuse sisu ja range tooni vahel laseb ette aimata, et vastata pole sellele võimalik: kuulumine ei tähendagi ühte või kolme asja, vaid lõputut hulka erinevaid kogukondlikke dünaamikaid. Kui kuraator tõdeb, et kuuluvuse käsitlemine muutlikuna lubab mõelda identiteedist kui millestki, mis ei ole fikseeritud, eneseküllane ja essentsialiseeritud, siis tekib küll küsimus, et milline intelligentne inimene on üldse püüdnud viimaste aastakümnete jooksul identiteedist nii jäigalt mõelda? Mis omakorda viib tundeni, et kui triennaali pealkiri on „Unusta tont“ („Give Up the Ghost“), siis kas see tont on üldse nii elus ja aktiivne, et temaga peaks tegelema? Aga eks see sõltub vaatepunktist ja õnneks pole tont üldse põhiline.

Pakui Hardware ja Ieva Rojūtė teosed. Foto: Anu Allas

Pakui Hardware ja Ieva Rojūtė teosed. Foto: Anu Allas

Kõige intrigeerivam Balti triennaali Vilniuse näituse (ja loodetavasti ka järgmiste peatükkide) puhul on asjaolu, et see annab suhteliselt igavale küsimusele väga huvitava vastuse, mis omakorda aga nõuab hoopis teistsugust ja uut küsimust. Kogu triennaali lähtepunktiks on kuraatori sõnul kolm kontseptsiooni või nähtust: vormitu subjektiivsus, värdobjektid ja anti-kategooriad. Neist kolmest tulenevalt on iga linna näitusel kitsam fookus: Vilniuses nimetamist ootavad organismid ja düstoopilised maastikud, Tallinnas sensuaalsus ja intiimsus, Riias suuremeelsuse ja alandlikkuse žestid. Vilniuse näitus oli vägagi mõjus ja sugestiivne, küll aga tundus, et väga paljud kunstnikud ei tegele kuigivõrd identiteedi, vaid nimelt sellest väljapoole jääva, enese- ja inimvälisega – amorfse, abjetkse, kummastava ja võõrastavaga ning selle võõra uurimise, temaga kohtumise ja koos olemisega. Katja Novitskova tööd pole ehk tingimata tüüpilised, aga kindlasti kõnekad näited. Sel taustal tekibki mõte, et ehk pole vaja taandada iga maailmas olevat probleemi inimese identiteediga seotud küsimuseks ja enesevaatluse võimaluseks. Mõnikord on väga kasulik vaadelda midagi muud kui iseennast ja kui kunstnikud seda juba nagunii teevad, siis veelgi enam oleks põhjust püüda selle vaatluse ajendeid, protsessi ja tulemusi sõnastada ning neile pikemalt mõelda. Selleks annab Balti triennaal loodetavasti rohkem kui ühe võimaluse.

Anu Allas