Nädala teos: Olga Terri. Juuda suudlus

Patriootlike, võidukuse märksõnale keskendunud käsitluste kõrval loodi 1940. aastatel siiski ka nägemusi sõjast ohvripositsioonilt. “Väljatõugatute” kunsti esindavad kõige paremini Olga Terri maalid, mis käsitlevad stalinliku ajastu änge ja hirme.

Olga Terri. Juuda suudlus. 1945. Eesti Kunstimuuseum

Olga Terri. Juuda suudlus. 1945. Eesti Kunstimuuseum

Olga Terri tuli kunsti Teise maailmasõja traagilistel aastatel. Ühena vähestest õnnestus tal leida sisemist kindlust ja hoiduda igasugusest kompromissist võimuga. Kaasamängimise asemel valis Terri vaikimistaktika, otsustades stalinismi julmematel aastatel näitustel mitte esineda.

Pärast pikka vaikimist, 1950. aastate keskel alustas Olga Terri näitustel esinemist portreedega. Terri 1940. aastate porises koloriidis tööd räägivad aga võõrvõimu alla sattunud eestlaste hirmudest ja painetest. Paljude nende väikeseformaadiliste maalide teemaks on reeturlikkus, mida tollal, massimõrvade ja kontrollimatu vägivalla tingimustes võis igal sammul kohata. Terri ei võta siin lihtsalt ohvri poose, vaid näitab selgelt välja oma halvakspanu maailma alatuse suhtes.

Õudne, julm ja samas groteskne “Juuda suudlus” (1945) on Terri tolleaegsele loomingule väga iseloomulik. Juudas reeturlikkuse sümbolina kordub tema maalides sageli. Kristuse kurb ja räsitud kuju, tema rohekas jume ning pilgus väljenduv kannatus mõjub kui sõjajärgse eestlase koondportree. Piibliallegooria küll pisut pehmendab pildisõnumit, kuid ei mata kinni seda, millele kunstnik vihjab. Pildi igal detailil on oma osa kunstniku hingeseisundi väljendamisel, nii rõhutab maali raskemeelsust ka ekspressiivne ja rohmakas pintslitöö. Eriti pahaendelisena mõjub kuivanud vere värv Kristuse rõivatoonina ja pildi õhutu-ruumitu tagaplaan.

Patriootlike, võidukuse märksõnale keskendunud käsitluste kõrval loodi 1940. aastatel siiski ka nägemusi sõjast ohvripositsioonilt. “Väljatõugatute” kunsti esindavad kõige paremini Olga Terri maalid, mis käsitlevad stalinliku ajastu änge ja hirme. Terri 1940. aastate porises koloriidis tööd räägivad aga võõrvõimu alla sattunud eestlaste hirmudest ja painetest. Paljude nende väikeseformaadiliste maalide teemaks on reeturlikkus, mida tollal, massimõrvade ja kontrollimatu vägivalla tingimustes võis igal sammul kohata. Terri ei võta siin lihtsalt ohvri poose, vaid näitab selgelt välja oma halvakspanu maailma alatuse suhtes.

Õudne, julm ja samas groteskne “Juuda suudlus” (1945) on Terri tolleaegsele loomingule väga iseloomulik. Kristuse kurb ja räsitud kuju, tema rohekas jume ning pilgus väljenduv kannatus mõjub kui sõjajärgse eestlase koondportree. Piibliallegooria küll pisut pehmendab pildisõnumit, kuid ei mata kinni seda, millele kunstnik vihjab.