Nädala teos: Ilmar Malin. Kustuv päike

Ilmar Malini teos Kustuv päike aastast 1968.

Ilmar Malin. Kustuv päike. 1968. Sünteetiline tempera
paber, puitkiudplaat. Eesti Kunstimuuseum

„Kustuv päike“ (1968) on vormilt lihtne, kuid sisult üks 1960. aastate lõpu Eesti kunsti komplekssemaid teoseid, milles ühinevad erinevad impulsid ja taustsüsteemid. Nõukogude Liidus oli tavaks saata kunstnikke loomingulistesse komandeeringutesse, mis pidid tihendama sidemeid nii nn vennasvabariikide kui ka kunsti ja rahva vahel. 1960. aastate esimesel poolel töötas Malin Usbekistanis, mis kajastus tema teostes nii intensiivistunud (lõunamaise) valgusekujutuse kui ka rahvakunstist inspireeritud stilisatsiooni kaudu. Mõned kuud töötamist Kohtla-Järve keemiakombinaadis tõid tema loomingusse omakorda huvi tehnitsistliku keskkonna ning maailma mikro- ja makrostruktuuride vastu. Pärast 1966. aasta visiiti Stockholmi sai Malinist üks järjepidevamaid sürrealismiga tegelejaid, kes võttis kasutusele ka sel ajal taasavastatud kollaaži- ja assamblaažitehnika. „Kustuv päike“ ühendab 1960. aastate huvi teaduslike spekulatsioonide ja kosmoseteema vastu filosoofilise sümbolismiga: see kujutab konkreetset (võimalikku) loodusnähtust (apokalüptiline maailmalõpuvisioon, must auk) ning samas püüab avardada inimkogemuse ja inimliku nägemisvõime piire. Pilt esitab ühtaegu kaug- ja lähivaate loodusele, olles nii abstraktne (hõõguva servaga tume keskosa) kui ka realistlik (rakuline maapind).