Mõtteid kaasavast muuseumist

Septembris avanes Kumu hariduskeskusel Erasmus+ täiskasvanuhariduse õpirände toetuse raames võimalus külastada konverentsi “The Inclusive Museum” (e.k Kaasav muuseum) Manchesteris. Tegemist oli kolm päeva kestva rahvusvahelise konverentsiga, mis uuris erinevaid publiku aktiivse kaasamise võimalusi muuseumi keskkonnas. Kumu hariduskeskusest olid kohal hariduskeskuse juhataja Mary-Ann Talvistu ja publikuprogrammide kuraator Sandra Lääne.

Publikuteemaline vestluring konverentsil “The Inclusive Museum”

Konverentsi tiheda kava tõttu – korraga toimus kuni 5 paralleelsessiooni – tuli valida paljude erinevate ettekannete seast endale kõige enam huvi pakkuvamad ja igapäevatööga paremini seonduvad teemad. Mitmed ettekanded puudutasid erinevatest lähenemisviisidest hoolimata siiski ühtset mõtet – muuseumi olulisus publikule. Selleks peab institutsiooni keskmes olema töö inimestega ja oluliste teemadega. Ei piisa pelgalt eksponaatide näitamisest, vaid nii esitatu kui kogu esitlusviis peab publikut kõnetama. Konverentsilt jäi kõlama, et muuseum ja selle kogu kuulub rahvale ehk terve muuseumikollektiivi ühine eesmärk peaks olema külastaja – nii praeguse hetke kui ka tuleviku oma. Kultuuri säilitamisel on mõtet ainult siis kui ka tulevikus rahvas sellest kultuurist hoolib, seda näha soovib ja sellest õppida tahab. Seega on kogu muuseumi töö mõtteks kogumise ja hoiustamise kõrval, hoitu rahvale relevantseks tegemine olgu see siis läbi teadustöö, näitusetegevuse, haridustöö või Instagrammi postituse.

Tihti jääb muuseumitöös tunne, et kõik töötajad on oma osakonna töösse niivõrd süvenenud, et ühist eesmärki ei tajuta, ehk peakski selleks koondavaks eesmärgiks olema just publik, sõna kõige laiemas mõttes. Konverentsil tutvustas oma tööd ka Chelsea Ridley Chicago Illinoisi Ülikooli muuseumist. Ta tõi oma muuseumi näitel välja idee kogu kollektiivi hõlmavast advisory board’ist ehk nõukojast, kus on igast muuseumi osakonnast, koristajatest kuni juhtkonnani, üks liige ehk nõuandja. Lisaks on igal kohtumisel ka üks muuseumiväline inimene publiku esindajana. Koos arutatakse küsimusi: Kuidas olla ühiskonnas relevantne? Kuidas luua side eksponaatide ja tavakülastajate vahel?

See tundus tõeliselt kaasav idee, mitte ainult publikut vaid ka muuseumi kollektiivi arvestades. Usun, et ka Kumu saaks paremini ära kasutada oma erinevate töötajate kompententsi. Näiteks teab saaliteenindaja kõige paremini, millist marsruuti pidi külastaja muuseumis tavaliselt liigub. Kassatöötaja oskab öelda, millised küsimused publikul enim tekivad. Programmijuhid on teadlikud teemadest, mis inimesi huvitavad, kuraatorid aga teostest, mis omavahel hästi kõnetavad, tehnikud valdavad muuseumi tehnilisi võimalusi jne. Kõik need arvamused ja teadmised, mis erinevatel tööpostidel tekivad, tuleks ühise eesmärgi nimel rakendada. Taolist koostöömudelit on edukalt kasutanud ka meie põhjanaabrid Ateneumis, tõestades, et see kõik on võimalik ka suure muuseumi puhul.

Jalgpallimuuseumi I korrus täis põnevaid mänge.

Jalgpallimuuseumi I korrus täis põnevaid mänge.

Ideid kogunes konverentsilt muidugi rohkem kui siinkohal kirja jaksab panna, kuid inspiratsiooni ei pakkunud reisil kindlasti mitte vaid ettekanded. Kohalike institutsioonide külastuseks mõeldud teisel konverentsipäeval õnnestus meil lähemalt tutvuda ka erinevate muuseumidega Manchesteris, näiteks People’s Museum, Withworth Museum, National Football Museum. Minule oli isiklikult suureks ja meeldivaks üllatuseks Manchesteris asuv jalgpallimuuseum, mis minu kui jalgpallikauge inimese tähelepanu esmalt sugugi ei püüdnud. Otsustasin siiski grupiga ühineda, kuna kogemus on näidanud, et erinevate valdkondade muuseumitel on tihti ka erinevad publikustrateegiad ja see aitab ka enda tegevust kõrvalt paremini mõtestada.

Rahvuslik Jalgpallimuuseum pakkus oma külastajatele interaktiivset kogemust lausa neljal korrusel. Jalgpalli ajaloost ja superstaarist Pelest kõnelevate väljapanekute kõrvale oli hulgaliselt ruumi jäetud erinevatel sportmängudele. Lauajalgpall oli neist vaid üks. Selline ülesehitus pakkus võimalust nautida muuseumit kui avalikku ruumi, sellest tulenevalt oli näha arvukailt peresid veetmas oma kvaliteetaega muuseumis. Kindlasti on kasuks ka asjaolu, et enamus muuseumeid on Inglismaal publikule avatud tasuta. Kuid piletitasust hoolimata on igal institutsioonil võimalik leida oma nišš, millega saada osaks inimeste igapäevast ja ajast. Jalgpallimuuseum oli selle sportlike mängude näol kindlasti leidnud. Kutsuvat ruumi pakkus ka Manchesteri muuseum aatriumisse paigutatud piknikulaudadega, kuhu lõuna ajal kohalikud pered ja tööinimesed sööki nautima kogunevad. Ka Kumu on iga aastaga järjest enam kutsunud inimesi väljaspool näituseprogrammi meeldivalt ja tasuta aega veetma. Suvel on võimalik Kumu sisehoovis mängida lauatennist ja erinevaid lauamänge, lugeda raamatuid meie avatud õueraamatukogust ja avastada hoovi lõbusa orienteerumismängu abil. Kindlasti on tulevikuplaanides rohkem taolisi tegevusi ka siseruumidesse tuua.

Uute ideede kõrval panime rõhku ka uute kontaktide leidmisele. Nimelt on Erasmus+ projekti raames kavas külastada veel vähemalt kolme riiki ja nende muuseumeid, et arendada Kumu hariduskeskuse tööd, ammutada häid mõtteid ja samaaegselt ka enda kogemusi teistega jagada. Muuseumite- ja isegi riikideülene koostöö aitab Kumu publikusõbralikumaks muuta ja erinevatele sihtgruppidele kvaliteetseid programme pakkuda.

Manchesteri muuseumite ja konverentsi külastamine oli väga inspireeriv ja ergutav kogemus, mis näitas, et oleme Kumu hariduskeskuse töös õigel teel, ning andis vajaliku energia, et ideedega julgelt edasi minna.

Kaunis paberlindude installatsioon “Peace” Mancehsteri Muuseumis.

Kaunis paberlindude installatsioon “Peace” Mancehsteri Muuseumis.

 

Sandra Lääne, Kumu publikuprogrammide kuraator

Loe ka Mary-Ann Talvistu intervjuud Tate Collective’i noorteprogrammide eestvedajatega