Heanaaberlikud suhted arhiivi ja arhitektuuri vahel

Kuni pühapäevani, 19.02 on Kumu kaasaegse kunsti galeriis võimalik veel kogeda näitust “Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve” (kuraator Kati Ilves). Enne näitusele tulekut on võimalus lugeda siit kunstnike mõtteid Kumus näituste tegemisest, pikast ettevalmistusperioodist, allaneelatud joonlauast, valminud tööde detailidest, näitusel üksiolemisest ning heanaaberlikest suhetest. Küsis Maarin Ektermann, Kumu Hariduskeskuse juhataja.

Taavi Talve, Neeme Külm ja Krista Mölder

 

Kas Kumus näituse tegemine oli kuidagi teistmoodi kui teie varasemad kogemused?

Taavi Talve: Ei olnud minu meelest.

Krista Mölder: Ma mäletan, kuidas sa Taavi mind juba kaks aastat tagasi rabasid sellega kui sa ütlesid üsna veendunult, et vahet ei ole, mis koht on.

TT: No selles mõttes, et publikuga tuleb sõbralikult ümber käia, aga ei saa teha halbu kompromisse sisulise töö arvelt.

Neeme Külm: Minul oli küll vahe, millises ruumis ma töötan. Kumu suurus ikkagi hirmutab, see on nagu mingi lõpueksam kunstnikule, kõik patsutavad õlale, midagi öelda ei julge, ise ka ei julge oma töö kohta küsida, et kuidas tundub… Midagi on selles majas võluvat ja aukutõmbavat. Kui ma sain selle kutse, siis ma ei olnud niimoodi, et oh jess!

TT: Okei, kui rääkida nüüd sellest, et öeldakse, et tuleb näitus Kumus, siis jalg hakkas muidugi värisema. Aga ma ütlen endale ikkagi, et Kumu näitus ei saa erineda mingist teisest näitusest. Ei ole võimalik minna 100% kindla tulemuse peale, siis oleks võinud võtta kõik vanad tööd, kuraator teeb mingi valiku ja läheb. Mis oleks päris õudne, ei ole ju veel mingiks retrospektiiviks valmis! Mina üritasin oma peas hoida aktiivsena mõtet, et ka Kumus võib eksida. Muidugi ta on erinev, suur institutsioon jne ja samas mingi loogika kohapealt ei ole jälle kuidagi erinev.

KM: Mina pidin ikkagi kõvasti tööd tegema, et see joonlaud, mille alla neelasin, läbi seedida. Mul tuli väga lõpus see, et ma võin lasta endal ka kukkuda. Võibolla üks põhjus, miks ma selle „Vahe-maa“ töö sisse tõin, on see, et ta räägib allakukkumisest. Need näevad stabiilsed pildid välja, aga minu jaoks on see läbikukkumise mõttega mängimise töö. Samuti metronoomi koer „exsistere“ töös – otsisin pealkirja, mis sisaldaks sellist eksistentsiaalset osa – ilmsiks tulema, võimalikuks saama  ja õnneks ladina keeles on see element sõnas olemas. Natuke kahju, et selle joonlaua läbiseedimine võttis mul nii kaua aega, oleksin tahtnud endale rohkem turbulentsi lubada.

TT: Minul on nii, et alati saab töö siis valmis kui näitus avatakse. Kui ta oleks avatud kuu aega hiljem, siis mina oleksin võinud seda niikaua edasi teha. Avamise kuupäev paneb asja paika, siis on töö valmis, ükskõik mis seisus see on. Sa võid ühe tööga lõputult edasi tegeleda.

NK: See oleks väga mõnus kui oleks tahtejõudu, et tööd pidevalt edasi teha kui näitus on avatud. Avamisega annad sa töö käest ära, sa oled ta oma teadmistega viinud teatud maani.

TT: Selline sa hetkel oled!

KM: Ja see töö jääbki sinna hetke. Mina lähen ju edasi.

NK: Need tööd, mille sa lõpuks välja valid, on ju need, mis sulle sellel hetkel on kõige aktuaalsemad, kõige rohkem hinge peal. Edasi on professionaalsuse küsimus, kuidas suudad ära vormistada. Kumu on nii palju erinev, need on nii suured ruumid, et kui sa ikka teed mingi lollilt väikese töö, siis sa pead väga mõtlema, kuhu sa selle ruumis asetad. See ei ole enam töös kinni, vaid ikkagi hoones ka. Samas oma suuruse juures on siin iga ruutmeeter  loetud, ventileeritud, kaalutud, ruum on igalt poolt laetud. Selles mõttes surus see ruum küll vaikselt põlvili, et iga kord avastad, et sa ei tunne seda. Ma olen siin kümme aastat käinud, ma lootsin, et Kumul on oma lastehaigused nüüd läbi põetud, et ma saan sisikonna lahti lõigata, et ma saan hakata opereerima, aga ma ei tunne seda maja.

KM: Ma tahaksin siia sisse tuua ajalise mõõtme. Seni ma olen kõiki oma näituseid, mis on olnud avatud nii 3 või 5 nädalat, hoidnud selle aja jooksul enda jaoks justkui peo peal. Tiksutan  näitust, mis mul parajasti üleval on, käies teda vaatamas, pühkimas, hingates mingit sarnast pulssi. Nüüd ma saan aru, et neli kuud seda teha ei oleks võimalik. Ma üritasin teha teadlikult selle valiku, et kuna siin on nii suur tiim kõrval, siis see on see koht, kus ma pean ta oma peopealt maha tõukama: mine! Muidu ma põlen läbi ja ma ei lase näitusel elada. Näiteks Köler Prize`i näitus väsitas mind väga ära, poolteist kuud mulle tundus, et ma pean seda kogu aeg hoidma. Aga nüüd – mul on vaja ju kunstnikuna edasi tegutseda, aga mulle ei mahu korraga väga palju erinevaid asju sisse.

Kas teie ideed, mida Kumuga teha, muutusid palju selle kolme aastaga, mil te näitust ette valmistasite?

Krista Mölder: Mul võttis ikkagi aega, et kuhugi jõuda. Üritasin mõelda ennekõike selle peale, kus ma ise olen – ka Kumu suhtes – ja mis mind just praegu huvitab. Vahepeal tuli Köler Prize`i näitus, kus kasutasin mõned nendest tekkinud mõtetest ära ja järgmises modifikatsioonis nad jõudsidki siia… Väga reaalseks muutus ettevalmistus minu jaoks siis, kui võtsin ette Kumu maketi. Mitte ei hoidnud ruumiplaani seinal, vaid enda ees maketti, mille Taavi [Talve] mulle sünnipäevaks kinkis.

Pigem kujutasin ette tunnet, mida tahan saada – kuidas saavutada seda, et ruum hakkab käest ära libisema. Kuidas inimene saaks olla näiteks selles nurgatoas nii, et ta oleks ühtaegu kohal ja samas et ei oleks millestki kinni hakata. Püüdsin seda füüsilist kogemust ette kujutada ja käisin võimalikult palju Kumus ringi. Poolteist aastat tagasi sattusin maalitudengitele tehtud ekskursiooniga Eesti Kunstimuuseumi hoidlatesse, mis asuvad Kumus. Rohkem kui maalid paelusid mind ruumid ise, kõik see, mis jääb hoiukappide ja riiulite vahele. Sealhulgas materjal, millega hoidlate põrand on kaetud, natuke EPO liimi ja kummi vahepealne; lisaks on see hästi hele. Ruum jätkub justkui selles peegelduses pinnast edasi. See ilmumise hetk. Mind huvitabki foto juures see osa, mis jääb pildist välja, pildi kõrvale.

TT: Algul olid mul mingid teised mõtted ka, aga kui see näitus hakkas reaalselt paistma, siis hakkaks just see mõte jooksma; idee ise on vähemalt aastast 2012. Algülesanne oli ikkagi tegeleda ruumiga, püüdsin oma töö lihtsalt siia sisse istutada. Minu töö tegeleb ka väga otseselt ruumiga, vähemalt kolmel või neljal erineval moel, kuid otseselt ruumi ümbertegemise ambitsiooni mul ei ole. Me hakkasime ühest kohast tulema, aga protsessi käigus kujunes nii.

NK: Ärakukkumisi ja taasleidmisi oli nii pika ettevalmistusprotsessi jooksul hästi palju. Kolm aastat on ka piisav aeg, et ka endast ära väsida. Need ideed, mis ma toona märkmikusse kirja panin – need on juba ammu unustatud, märkmik ise on kadunud! Ma ei tahtnud algul üldse sellised suuri ruumiteosed teha, tahtsin teha nö pliiatsi kukkumist, aga otse läks nagu alati.

Ettevalmistuse jooksul oli meil kõigil tegelikult oma trumpäss taskus, mida keegi pikka aega ei tahtnud avaldada. Kui sa teed näitust nii pikka aega, siis kuidas sa räägid kogu aeg kõik oma ideed lahti? Sa pead jätma endale midagi peitu, usaldama midagi täiesti enda oma. Ma ise kartsin kõige rohkem, et ma toon siia näitusele enda jaoks mingi uue meediumi, uue käekirja ja siis avastan, et ma ei valda seda. Ma olen korra sellise reha peale astunud, see oli õudne laks, et sa ei suuda ideed oskuste poolest hallata. Seetõttu valisingi suunad, mille eest ma suudan vastutada. Ühel hetkel tulid praktilised tähtajad peale ja see oli vastik tunne. Mingid asjad panin lukku 2-3 kuud enne avamist, muidu ei oleks olnud võimalik neid enam teostada. Samas sain aru, et publikule pole üldse oluline, kas see sammas on kolm tonni, kas see auk on meeter sügav, kas see köis on lõpmatu jne. Mida nad näevad, on mingid ideekatked.

Rääkides teie töödest lähemalt – Krista, kas sa teadsid näiteks kohe, et sa soovid eksponeerida ka oma vanu töid?

KM: See tuli protsessi käigus, aga minu jaoks ei ole need teosed veel vanad. Seda esimest, neljakandilist ruumi – see oli üks meie ühine koosolek, kus Neeme sõnastas ära, et ainult see ruum on terve 5 korruse peale valge kuup. Siis oli juba teada, et Neeme hakkab läbi seinte minema, mistõttu tundus loogiline, et sinna ette tuleks pakkuda vaatajale midagi, mis näeb traditsiooniline välja – pilt, millest kinni hakata. Ma valisin need tööd, kuna need on minu fotodest kõige illusoorsemad, see näeb välja nagu ülilihtne maastik, aga selle maastiku idee on kaotada ära ruumilisus. Nad balansseerivad maali ja foto vahel. Üheltpoolt annavad justkui mingi jalgealuse kätte, aga samas seavad kõik kahtluse alla, foto olemuse, ruumi olemuse. Minu jaoks on need kaardistamise fotod.

NK: Mul oli seda Krista töödega nn valget kuupi tõesti väga vaja kui eelsoojendust inimesele, et tal oleks turvaline, sest iga järgmine samm avab uue vaate. Ja mulle meeldib väga Taavi lõpetus – lõpuks pidi olema ka üks pime ja filmilik ruum. Vaataja peab end näitusel liikudes hästi palju ümber häälestama.

KM: Sellest ukse filmist töös „Toast lahkumata“ – ma tahtsin teha midagi Kumu jalakäijate tunneliga. Juuni algus, päike seniidis, tunneli sisehoovi poolne uks oli lahti, käisin seal ringi, et ehk nopin betoonist ja ruumist midagi – tol hetkel plaanisin teha vähem fotot ja rohkem tööd ruumiga. Ja siis hakati seda suurt ust kinni panema, ilmselt turvadele ei meeldinud, et ma seal sees ringi kolistasin, ma polnud kellegagi midagi kokku leppinud. Tulin välja ja nägin, et see uks, mis on täiesti pruun, on täiesti valge. Mul ei ole selles videos mingit töötlust tehtud. Mulle meeldis, et kõige pimedam osa on tänu valgusele muudetud süsivalgeks.

Aga miks seal on ukse video juures jäetud nurk, kust valgus läbi kumab?

KM: See annab ahvatluse kui sinna ruumi hakata liikuma ja ilusa rütmi kui sa juba seal sees oled. Kui ma veel ei teadnud, kuidas oma fotod paigutan ja kas kasutan just seda konkreetset videot või ühte teist, siis see valgus, mis sealt praost tuleb rahustas mind, hoidis kursil. Ja ikkagi see ahvatluse idee, mis on ka teose idee.

Taavi, sinu teose ruum on ka väga kutsuv

TT: Mul on alati endal väga ebamugav minna kuhugi blackboxi, kus ma ei tea, kas ma astun kellelegi varba peale või kas seal üldse mingit istumiskohta on. Nii et ma tahtsingi jätta selle ruumi poolhämaraks, et külastaja ei kukuks kohe kuhugi kaevu.

Ja miks ma ei pannud oma filmile tõlget alla – mis on Eesti Kunstimuuseumis videote eksponeerimisel must be, siis töö loogika seisukohast on sellele põhjendus – ma proovisin neid supakaid sinna alla ja see hakkas pilti väga hakkima. Kuna pildis endas on nii palju tekstilist informatsiooni, muutusid supakad visuaalseks ballastiks.

Aga miks just nii, et plakat on alles pärast, sa vaatad video ära ja alles siis saad seda märgata? Või et miski ei viita, et plakati teisel küljel on need filmist puuduvad subtiitrid?

TT: See on taotluslik, see ongi see pimetähn – nagu projektsioon teisel küljel, naine selja tagant, mida sa näedki pärast. Tegelikult on ju nii, et kas töö hakkab sinuga rääkima või ei hakka. Ma mõtlen nii, et kui ei hakka rääkima, siis külastaja liigub sinna taha ja hakkab tööd lugema vastupidises suunas – ning siis on tal kõik asjad ju peopeal.

Võib-olla sa räägiksid natuke rohkem ka sellest oma viimasest ruumist – uurimisprotsessi näitamine väga puhastatud ja kontrollitud ruumina

TT: See on nö ruumi abstraktsioon. Ma ei tahtnud teha sinna oma stuudio koopiat, mul on üldse tõrge selliste „kunstnike ateljeede“ vastu. Siin on sisulink filmiga – nö ruum, kuhu sa võid ära kaduda, mis on ka filmi viimane lause.

Kuidas te kujutasite ette publikut, kes seda vaatama satub? Alates sellest, et Neeme, sina panid juurde sildi, et töid võib puutuda.

NK: See oli väga naljakas. See lause pidi seal juures olema, aga kui ma mõtlesin selle lause välja, siis hakkas jama pihta, kuidas seda täpselt sõnastada. Sa avastad, et ei suuda seda lauset kuidagi normaalselt moodustada. Mul on väga hea meel, et see viide sinna mingil kujul lõpuks tuli. Ma ei teagi nüüd, kas see lause töötab…

KM: Minu jaoks on see pigem nagu dialoog Kumu kui sellisega, kontakti otsimine. Mulle meeldib selline suhe, kus mulle öeldakse midagi – või mulle tundub, et mulle öeldakse midagi – ja ma saan sellele vastata. Kohati on üks pool tugevam ja teine siis kohandub selle mõttelise ruumiga. Mul on siin kolm erinevat teost – „exsistere“ on ise tugevam kui ruum, tal oli vaja ka endal lisaruumi, et ta saaks eksisteerida. Kolmas teos ehk „Toast lahkumata“ sündis hästi viimase hetkeni – et mitu pilti läheb üles ja kuidas see uks hakkab käima. Aga mulle meeldis mõte, et ma toon kõige maa-alusema ruumi, hoidlad, kõige kõrgemale, nö vee peale. Sama loogika on ukse videos – kõige tumedam koht on kõige valgem.

NK: Meil ei ole väga palju teoseid ja siin ei ole ka palju mõtteid puistatud, et nagu terve kaskaad, mille hulgast ei suuda suuri teemasid valida…. Mulle meeldib oma tööde puhul, et mingi murdosa ajast saan ma manipuleerida publikuga. Tegelikult ongi publikul kõik trumbid, ta saab keerata selja. Siin on palju vihjeid, aga kui vihje ei jõua kohale, siis on see mõttetu. Kunstnikuna ei ole sul mitte midagi teha kui sul ruumis teos ei tööta. Ja see näitus ei ole kuu aega, see on pikk näitus, mitu kuud!  See on ka natuke Kumu Hariduskeskuse töö, mis mind ka huvitab – kuidas panna inimene selles olukorras käituma? Ma võin küll ise ülbelt mõelda, et ta jääb üksinda ruumi, kuid tavaliselt on keegi teine veel. Mulle endale meeldiks olla kuskil ruumis üksinda, mingis avalikus ruumis, näiteks koolimajad jne.

KM: Mul oli endal siin üks selline üksiolemise kogemus – esmaspäeval peale avamist olime tulnud veel midagi kohandama ning pidi tulema üks rahvusvaheline grupp. Mul ei olnud endal uksekaarti, ootasin neid näitusesaalis ja nad jäid tund aega hiljaks. Ma ei saanud ruumist välja ja mul oli tegelikult kiire. Ja siis kolmekümnendal minutil sain aru, et pean alistuma. Need olid tegelikult päris tänuväärsed 60 minutit. Neljakümnendal minutil suutsin meie näitusel olla külastajana ja vaadata seda süütuma pilguga. Ma ei saanud sealt kuskile lahkuda ega saanud näiteks minna koridori ootama; samas näitusel kõik tuled põlesid, kõik teosed töötasid. See oli lahe hetk. Aga mul läks selleks 40 minutit, siis ma sain olla veel veerand tundi külastajana kohal.

Kas te arendasite seda näitust koos või pigem paralleelselt? See on nagu grupinäitus ja samas ei ole ei ole ka, just sellelt omavahelise seotuse astmelt. Muidu on ikka kas ühe kunstniku personaalnäitus või juba ühendkoorid, see on selline huvitav vahepealne kooslus.

KM: Mina nägin seda projekti nagu kolme suurt tsüklit. Mingi hetk viskasime selle koos õhku ja siis hakkas igaüks mingit oma asja tegema. Ja siis olid sellised hetked, et saan Neeme käest pool lauset, lähen Taavi stuudiost läbi ja räägime kolm sõna, et mis ta on lugenud, mis tal on seinal…

TT: Ja vastupidi!

KM: … ja mingi hetk avastadki, et vahet pole, mis on Taavi seinal või mis on minu seinal, sest need on nii sarnased asjad. Karjuvalt sarnased. Või näiteks ma ütlen Taavile, et ma lugesin nii lahedat Kafka mõtet, Taavi kirjutab selle üles, mina kaotan enda oma ära ja laenan Taavilt tagasi. Me teeme väga erinevalt asja, aga lõpuks see taandus üheks.

NK: Minul oli ikka vaja ühel hetkel teada, kui suur on minu ruutmeeter. See andis piirid. Üldiselt me suutsime nagu õiged eestlased jaguneda kohe piisavalt laiali, piiritokid ruttu maasse. Omavahel ruumide üle konkurentsi ei olnud. Tihti just grupinäitustel ei saa valida, kellega sa koos töötad, kellega sa lõpuks ühte ruumi satud. Meile oli tehtud see kompliment, et saime omavahel suhelda, teadsime, kelle töö kõrvale tuleb. Ma loodan, et see on näitusel näha. Tavaliselt on kuraatoril väga tugev lahendus valmis, et pane nüüd see töö heaga sahtlisse tagasi ja vot selle paneme välja jne. Seekord nii ei olnud, meil olid heanaaberlikud suhted.